Pärsia laul.
E. Kizberg.
Pean vaikima, kui süda rinnassa
Mul leekeb loidul armu leekessa,
Kes lillil ütleks: “Ära õilmitse,
Kui läbi ilma sammud kevade?”
Ja metsa puule: “Ära tuule voos
Sa kohise nii kanges maru hoos?”
Kes järvel ütleks: “Ära hiilga sa,
Kui suuteleb sind päike armuga?”
Sest ära nõua, et pean vaikima,
Kui arm mu põue täitnud lauluga.
Mu kullake, kui tahad vihta mind,
Et luulessa Sull tuksub minu rind!
Olevik nr. 20, 18. mai 1892, lk 422.
Mörike. A. Grenzsteini tõlge.
Lehvi, lehvi, kevade,
Lehvi tasa meie õue,
Meie põksuvasse põue,
Lehvi meie südame!
Vaikselt uinub veel
Lill kui ema süles –
Vaata, kevade ju teel:
Ärka, ärka üles!
Olevik nr. 20, 16. mai 1895, lk 474.
Venekeelest A. Pleschtschejevi j. B. Weber.
Vihmapiisakene
Ütleb teistele:
Seda akent vastu
Miks me langeme?
Vaene mees siin elab,
Piisad kostavad,
Sõnumid tall’ toome:
Viljad kosuvad.
Olevik nr. 20, 11. mai 1896, lk 472.
Наедине сь тобою, брать.
Lermotovi laul. G. E. Luiga tõlge.
Ma räägiks sõber sinuga
Kord nelja silma all:
Mul vähe ilmas elada,
Mu ots on ligidal!
Lääd kodu, pea meeles sa,
Noh, mis? … mu pärast leinama
Ei hakka sääl küll keegi,
Sest õigust kõigil räägi.
Ja kui vast küsib mõni huul …
Noh, kes küll oleks see! –
Siis ütle, et mu püssikuul
Tõi haava südame.
Et surin auuga Tsaari eest,
Et pole abi arstidest,
Et lasen kodu rada
Veel viimselt tervitada.
Mu isa, ema vaevalt sa
Küll leiad elu teel,
Ja tõeste, kahju oleks ka
Neid kurvastada veel!
Kui leiad neid, siis ütle sa
Et ma ei viitsi kirjuta,
Et saadeti meid sõtta,
Kust kodu ma ei tõtta.
Noort naabri neidu tead sa …
Me lahkund ammu ju …
Ei minu järel küsi ta …
Mis kadund, kadugu!
Mu surmast tõtt tall jutusta,
Mis tühjalt hingest hoolida –
Ja teeb ta nutust nägu,
Siis pole sest suurt lugu.
Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398.
Слышу ли голос твой.
Lermontovi laul. G. E. Luiga tõlge.
Kuulen su armsat häält,
väriseb rind,
Süda mul hüppab
kui puuri sees lind.
Vaatvad su säravad
silmad mu pääl,
Põuest siis lendab hing
vastu neil sääl.
Nutta ma tahaks,
täis õnne on rind …
Kaela sull hakkaksin
suuteleks sind. …
Olevik nr. 19, 13. mai 1891, lk 398.
A. Aleksandrovi järele B. Weber.
Ma vana võimsat kaljukotkast nägin …
Raudvõre taga puuris istus ta;
Kaks määratumat hallikarva tiiva
Sääl ägedalt ei lehvind asjata.
Ja lõdvalt, nõrgalt rippusid need tiivad,
Ei jõudu nokk, ei küüned avaldand
Ja – pika vangipõlve, jõuetuse jäljed –
Ta küljed sulgi palju kaotand.
Kuid vaade tal, kui metsik, leekiv tuli,
Raudvõre taha tungis kaugele,
Täis ahastust, kui ihkaks priiuspõlve
Ja kangelase tööde järele.
Ta taeva laotusesse ihkas tõusta …
Ta pilgud kaugusesse lendusid,
Kui tahaks kuningliku vaate tulel
Ta tahaks põletada trellisid.
Ja kangas teda meelitas ja hüüdis …
Kuid raudset puuri lõhku ta ei saa …
Kaks määramatut hallikarva tiivu
Sääl ägedalt ei lehvind asjata.
Olevik nr. 19, 12. mai 1898, lk 446.
Geibeli järele L i n n u k e.
Õrn roosikene tõuseb
Veeüssast ülesse!
Ta lehed värisevad,
Nupp on kui lumeke.
Kuu puistab hõbevalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Veeroosi rüpesse.
Vees ujub roosi ümber
Üks valge luigekem
Ja laulab õnneviisi,
Silm veereb lillele.
Ta laulab õnneviisi
Ja laulab otsata:
Oh õieke nii valge,
Kas aru saad sest sa?
Olevik nr. 19, 11. mai 1892, lk 402.
Eestistanud Aleks. Trilljärv.
Sandi-tüdruk ehavalgel
Seisab lukus ukse ees,
Pisar veereb närtsind palgel,
Tuul see vingub kohades.
Toas ta kuuleb rõõmu kära,
Tumedalt tal särab silm;
Igaüks t’ast pöörab ära,
Ehk küll väljas vali külm.
Viimaks keegi uksel sammub,
Avab teda rutuste –
Nõrgal häälel teda palub
Sandi-tüdruk ärdaste:
“Olen vaene, maha jäetud
“Isalt emalt ilmas siin,
“Kõik mu armuannid võetud,
“Kangest vaevab näljapiin.
“Jalad mind ei jaksa kanda
“Noorus-rammu nõrkenud –“
““Pole meil sul mingit anda!””
Seega uks saab lukutud.
Keegi teda vaest ei taha
Kaitsta õues külma eest,
Väsinult ta langeb maha,
Silmad kustund nutu veest.
Viimaks siisgi vaikib õues
Kange kohav maru tuul,
Neiu süda külmand põues –
Kahvatumaks tõmmand huul …
Päike tõuseb taeva telgil,
Käes on hommik – vaikne tund;
Lumi hiilgab hõbe helgil;
Neiu puhkab viimast und. –
Olevik nr. 19, 10. mai 1893, lk 422.
Hoffmann von Fallerslebeni j. B. Weber.
Me haljal aasal õitseb
Üks kaunis lilleke.
Ta õis kui selge taevas
Nii lahke, sinine.
See kena lillekene
Ei palju rääki tea,
Ta ainult tasa hüüab:
Mind sina meeles pea!
Kui vastu mulle särab
Silm lahke, sinine,
Siis tuleb minul meelde
Mu kaunis lilleke.
Ei rääki saa siis mina,
Kuid süda, armsam, tea,
Mul tasa, aralt hüüab:
Mind sina meeles pea!
Olevik nr. 19, 7. mai 1896, lk 449.
Saksakeelse aine järele M. Lillenupp.
Kas sa mõistad lille meeli,
Kuna kosub kevade,
mida hallik kulla keeli
Hüüab orus ojale?
Kas sa mõistad õhu mängi,
Liikumist ja läikimist,
Mis teeb vabaks vaesid hingi,
Päästab meelt ja murelist?
Kas sa kuuled laulu kõla,
Kuis ta kostab kaasikust,
Linnu laulu hõbe hela,
Ime häälte ilusust?
Tead sa, mis tähte telgil
Tähel ütleb tähe suu,
Kui sa vaatad õhtu helgil
Ilma, mis on määratu?
See on armastuse õhe,
Ilmast tungib läbi ta,
See on püha armu puhe –
Käsib, põrm, sind loota ka!
Olevik nr. 18, 30. aprill 1896, lk 424.
Göthe laul, Joh. Liivi tõlge.
Hõissa, meister sõitis ära!
Seda ootsin ammu juba.
Nüüd kord ise olen härra,
Oma tuba, oma luba.
Neid, kes teda orjand,
Tööle saadan ka,
Nõia teadust korjand
Selleks küllalt ma.
Tööle! Tööle,
Sala väed,
Vaime käed;
Maapind liigu,
Saada üles vete voole,
Lustil kõigu, liigu, kiigu.
Vana luud, nüüd nurgast tule,
Mustad kaltsud selga võta;
Sulaseks mul täna ole,
Minu käsku täitma tõta.
Seisa! – jalad alla!
Otsa pää – nii! soo!
Ise õlal võta,
Vett mul kiirest too.
Tööle! Tööle,
Sala väed,
Vaime käed;
Maapind liigu,
Tule välja, vete voole,
Supeluseks liigu, kiigu!
Näe, luud jookseb jõe ääril
Nagu mees! Näe, vett ju võtab!
Välja sirutatud sääril
Koormaga ta kodu tõtab!
Vaatke, kuis ta kallab,
Tõrde vinnab vee;
Unest tooma tallab,
Juba ujub tee!
Pea – oota!
Nüüd sul luba
Seista juba,
Las’ meid sääda!
Oh nüüd hääd ei ole loota,
Ei ta taha seisma jääda!
Häda! Sõna meelest unund,
Kuis tad jälle luuaks luua,
Surma köit ma endal punund,
Ta võib kõigil otsa tuua!
Uued täied tõrred
Jõest veab ta,
Riiulid ja õrred
Kõik ju laentessa.
Oot, ma pärin:
Jäta orjus,
Muidu korjus
Võllas kõlgud!
Huuh! mu ihus algab värin,
Silmad tal kui tule välgud!
Oh sa elus saatan põrgust,
Hukka saadab terve maja!
Voolab ju kui põrgu kurgust
Vesi üle iga raja!
Kõik üks vana luud,
Mis ei kuula sõna,
Kepp, ei asi muud,
Uputa võib täna.
Kui ei lepi
Sina hääga,
Ma sind väega
Kinni taban,
Kirvega su, vana kepi,
Kümnest kohast lahti raban.
Katki! – Oo, ta tõuseb jälle,
Tõuseb, oh ei vaim või surra,
Endsel kujul nähtavale –
Vaimu luid ei kirves murra!
Ähh! hoop hästi käinud!
Pihuks puruks ta.
Nüüd on häda läinud,
Nüüd saan rahu ma.
Häda, häda!
Vaata lugu:
Põrgu sugu
Uuest kasub!
Sulaseid saab mitu sada,
Igaüks neist tööle asub.
Kõigil tõrred, pütid süles,
Oh, mis tahad ära teha!
Müüril mühab vesi üles –
Oo – säält meister ise näha!
Ilma ots on jõudnud,
Meister, kõik mu süüd;
Vaimusi ma nõudnud,
Põrgu kaelas nüüd. –
“Luuad, taimed,
Nurka! nurka,
Pühkme urka,
Kus põhk, sasi!
Ilmuge säält siis kui vaimud,
Kui teid käsib m e i s t e r i s i.”
Olevik nr. 18, 6. mai 1891, lk 377, 378.
(Saksa lauliku Th. Körneri laul, mida ta pärast lahingit sõjaplatsil, kuhu ta ennast arvas surevat, on luuletanud.)
Jaan Parv.
Haav valutab, ju sinised on huuled; –
Mu veri tardub, meeled segi läevad;
Siin lõpevad mu noored elupäevad –
Nii kui sa tahad, Jumal, kes mind kuuled!
Mu lõbusamad lapsepõlve luuled –
Nüüd ainult noorusunenäoks nad jäävad!
Kuid mis mu silmad kõrgemalt siit näevad,
Ei seda pikka laial’ surma tuuled!
Ja mis ju siin kui pühadust ma tundsin,
Mis juba noorelt põuepõhjas kandsin,
Üks kõik, mis talle aga nimeks andsin, –
See hiilgab nüüd mu ees nii selgel läigil
Ja juhib mind mu lahkumise käigil
Siit ülesse, kus rahupaik on kõigil.
Olevik nr. 17, 25. aprill 1894, lk 389
Schellingi järele V. Grünstamm.
Mu rinda õrnalt täidab
Üks imeline läik.
Mis salast valgust heidab,
Kui hele ehakäik;
See on su kuldne kuju,
Mu maim talt värskust joob,
Ta viib mult muretuju,
Mull’ paradiisi toob.
Kui lindu liugeldes
Ma ligi teda näen,
Kui aga igatsedes
Tall’ ligemale laen
Ja kui mu ihkav süda
Ju põksub rahutult,
Siis, aga siis, oh häda,
Siis põgeneb ta mult!
Oh kuldene, ei taha,
Sind kaisutada ma,
Vaid ainulle sind näha,
Muud ma ei ihalda.
Sa oled minu elu,
Mu õnn ja igatsus,
Sest vii mult kord ju valu
Ja kaota kannatus.
Toob iga päeva kume
Uut lootust meil’gi ju
Ja kirjutab me nime
Veel elu raamatu,
Sest las’ mind haljendada
Su ligi alati.
Ja olgu sinu sõda
Mu päralt surmani.
Olevik nr. 16, 21. aprill 1898, lk 377.
Saksa keelest Mart Tamm.
Ju puhtel tõusis Lihavõttes
Üks lõokene õhusse;
Säält kõrgelt – sini laentes tõttes –
Ta laulis alla rõõmsaste.
Ja kui nii helkis lõo laul õhust,
Siis kõlas tuhat häälel ilm:
Oh tõuse maa, sind surma rõhust
Ju päästnud Looja armu silm!
Oh tõuske, tõtke vetesooned
Ja kiitke kohal Issandat!
Sa tõuse mets, et päikese jooned
Sind haljendama panevad!
Te tulge kannikesed, eeli
Nüüd ootjal ilmal ütlema
Ja kuulutama lille keeli:
“Nüüd eluvaim käib läbi maa!”
Oh tõuske, roidund inimesed,
Kes talveunes oigate,
Kõik vangis vaibund hingelised,
Kes mure paelus soigate.
Maist puhub Looja vägi läbi,
Oh laske sisse eluõhk!
Kui Simson, saatke vang häbi
Ja hingest eemal mure rõhk.
Oh tõuske, leinariides vaimud,
Kel lootus hauda langenud,
Ja teie nutma jäänud ainud,
Kel armsad surma suikunud
Ning teie, meelest juhmiks jäänud,
Kes eksiteedel hulgute –
Oh tõuske, – ilm on uneks saanud:
See ime on, oh märgake!
Sest eluväest vast rõõmustate,
mis teie üle oovanud;
Jah loodus-kevadene saate
Ka vaimudesse voolanud:
Mis kuiv, see haljendada püiab
Mis surnud, ärkab elama
Kui Looja Vaim me üle hüiab:
“Nüüd hommik tulnud – tõuske ka!”
Olevik nr. 16, 20. aprill 1891, lk 338.
Hermann Kurzi järele J. Parv.
Häämeelega istun
Ma veskis kui võin;
Siin väriseb põrmand
Ja vabiseb sein;
See hingest käib läbi
Kui kartus ja piin,
Ja mõndagi tundmust
See äratab siin.
Mu Mari, mu ingel,
See elab ka siin,
Veel aasta või rohkem,
Siis kodu ta viin.
Kuid arm toob ka murel –
Ei midagi saa,
Mul puudub veel kodu
Ja maja ja maa!
Ja nagu siin lained
Nüüd ruttavad teel,
Ja väriseb veski,
Ja vabiseb meel,
Nii elust ka läbi
On rutata mul –
Nii väriseb maapind
Mu jalgade all!
Olevik nr. 15, 14. aprill 1898, lk 353.
A. v. Chamisso järele G. Õis.
Mõis mäel on lusti ja lõbu sees,
Sest praegu seal pulmapidu on ees;
Kõik hõiskavad õnnel, puhumas pill,
Kuid mõrsja on nukker kui närtsind lill.
Ta närtsinud sellel’, kes meeles tal veel,
Kuid pole ta peigmees siin pulma teel:
All kõrtsis istub ta hulga ees
Ja viiulit mängib müra sees!
Ta mängib ja pää läheb halliks tal,
Kõik keeled katkevad kärinal,
Ka viiul viimati kukub käest.
Ehk hoiab küll kinni kõigest väelt …
Küll kole, kui nõnda tuleb surm,
Kui süda on soe ja nooruses nurm:
Ei suuda seda siin vaadata ma,
Või muidu vast arust jään ilma ka. –
Miks sõbrad sõrmega näitate mind!
Oh hoia Issand, ma palun sind,
Et mõistust ei kaotaks ma elu sees;
Ole ise ka vaene mängumees!
Olevik nr. 15, 11. aprill 1894, lk 348.
Carl Hermanni järele B. Weber.
Sa truudust, armu vandusid
Mull’ kerge meelega:
Su vanded tuulde tuiskasid –
Su meelest läinud ma.
Kuid selle aja mälestus
Ei kao mu rinnasta:
Ei üksgi valu, kurvastus
Su kuju kustuta! –
Olevik nr. 14, 8. aprill 1897, lk 327.
Saksa keelest Mart Tamm.
Kõrget seisis taevas päike
Valged pilved looril ees; –
Meri oli vaikseks jäänud,
Mina tüüril mõtetes
Nägin laevas nägemise –
Poolelt ilmsi – une sees:
Ilma Lunastaja ise –
Kristus seisis minu ees.
Oh kuis lehvitavad tema
Valged riided tuule käes!
Oh kuis suureks muutus tema! –
Ilma täitis Vägimees:
Tema pää see puutus taeva,
Käed ta laotas laiali
Kõiki õnnistades tõstes
Üle maa ja merede.
Rinnas kandis südamena
Tema puna päikese,
See säält loitis leekidena, –
Kiirgas heldust ilmale.
Selle päikse kiired näitsid
Õrna valgust üle maa,
Armu soojusega täitsid
Külmemadgi kohad ka.
Kellad kostsid helinaga
Eemalt armsa healtella, –
Selt kui lillist ahelaga
Tõmbasivad iluga
Meie laevad luikedena
Oma poole rannale,
Kust linn paistis – väga kena –
Mulle silmi selgeste.
Majad kuldse tornidega
Olid selle linna sees:
Aiad ala haljusega
Lehkasivad tema ees.
Rahu valitses ses linnas,
Vaeva ei sääl teinud töö:
Ilu hiilgas ikka hinnas,
Seda varanud ei öö.
Valges riides inimesed
Käisid puhta teede pääl,
Palmioksad rohelised
Haljendasid käes neil sääl.
Ja kui tulid vastu kuskil,
Tutvustasid kõiki neist
Südamlikult üksteist uskel,
Armsalt suuteles teist.
Ja siis vaatsid üles poole
Lepitaja südame,
Miilest oovas vere voole
Päikse kiirtel hellaste.
Viimaks kooris kolmkord hüüdsid
Jeesust Kristust Päästjana,
Teda hulgal pühaks kiitsid:
Auu sull’, Õnnistegija.
Olevik nr. 13, 30. märts 1892, lk 281.
(Что такое деньги?)
Барон A. Тутаевь.
G. E. Luiga.
Targa juurde astus laulik,
Hakkas nõnda küsima:
“Ütle mulle, mis on raha?
Sõbrakene, seleta!”
Tark nii kostis laulikule:
– “Mitu korda sinu salm
Elu tühjust tunnistades
Ütles: raha, see on tolm,”
– “Tõsi küll,” nii lausus laulik,
“Siisgi selles asjas sa
Oma arvamist mull’ ütle,
Oma tarkust avalda.”
Seades sõrme otsa pääle
Kostis tark: – “Mu sõbrake:
Mõistus paneb ilma liik’ma,
Raha aga … mõistuse.”
Olevik nr. 13, 26. märts 1890, lk 436.
Heine järele J. Parv.
Ma tuikusin tumedas mõttes
Su inglike pildi ees;
Mul oli kui oleksin elu
Veel leidnus su silmade sees.
Su huulede ümber nii armsalt
Õrn naeratus lehvivat näis:
Su silmad, need oleksid läinud
Kui kurbtuse pisaraid täis …
Mu silmi ka pisarad tulid
Ja voolasid valuga –
Ei uskuda siisgi ma suuda,
Et olen Sind kaotand ma!
Olevik nr. 13, 28. märts 1894, lk 303.
(Sõnad kuulsale Rubinsteini laulule)
Saksa keele j. M. Lillenupp.
Igapäev käis imeilus
Keisri-tütar jalutamas
Õhtu viivul kaevu ääres,
Kussa laine lustil laksub.
Igapäev ka ilus ori
Õhtu viivul viivul kaevu ääres,
Kussa laine lustil laksub –––
Igapäev talt kadus jume –
Kadus jume.
Ühel õhtul keisri tütar
Küsib otse orja käest:
Sinu nime tahan teada,
Sinu kodu, sinu sugu!
Ori vastas tall’:
Mu nimi Mahomet
Ja kodu Jemen –
Ja mu sugu, see on Asra,
Kesse sureb – armastades.
Olevik nr. 10, 7. märts 1895, lk 237.
F. Bodenstedti järele G. Õis.
All aias õhkas õitsilind
Ja kaebas kurvalt ühtelugu:
Mis aitab see, et meie sugu
Võib lahkelt laulda võsa vilus,
Niikaua kui me põu ja pugu
Ei ehi, lehi lille-ilus!
Õis jälle õhkas peenra pääl
Ja kaebas kurvalt igal ajal:
Mis aitab see, et rõõmsal rajal
Ma ehin, lehin lille-ilus,
Niikaua kui ma kaunil kajal
Ei vilista või võsa vilus!
Neid luuletaja lepitas.
Ta lausus: leina pole vaja!
Ta oma laulus linnukaja
Ning lillelehti ühte pandis:
Ja iga maja, iga raja
Tall’ tuhatkordset kiitust kandis.
Olevik nr. 10, 7. märts 1894, lk 231.
Heine järele O. Grossschmidt.
Ma võtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida –
Ja et ma armule siis avaks rinna.
Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma
Ja võtku armu endal kerjata,
Kuid armu eest sain ikka põlgdus hinna.
Nii eksisin ma ümber sinna, siia –
Ei armu kuskil, põlgdust üleliia,
Ja haigelt, kurvalt pöörsin koju ma.
Sääl tulid sa mull’ vastu, kallis ema,
Su silmist tulukest näin läikinema,
See oli arm, mis ot’sin asjata.
Olevik nr. 10, 5. märts 1896, lk 241.
Greeka lauliku A n a k r e a n i laul (a. 550 enne Kristust). Jakob Mähli saksakeelsest tõlkest A. Grenzstein.
Kuule, kuulsam kuju-meister,
Maali, suurem maali-meister,
Maali pilt mull’ magusamast,
Tee mull’ kuju kullasemast!
Tee tall’ saled juuksesalgud,
Põlvedeni peapatsid,
Päältpoolt vaadet valge marmor,
Altpoolt vaadet alabaster,
Palged paistku kuldest koitu,
Silmad saatku tuleloitu,
Huuled uhked roosiõied,
Mesilinnu meelitajad;
Riided punu purpurista,
Kehakate kallist kullast.
Küll nüüd, kuulsam kuju-meister,
Maa pääl suurem maali-meister!
See mu nägus neiukene,
Kaugel elav kaunikene.
Olevik nr. 9, 26. veebruar 1890, lk 358.
Homjakovi “Звезды.” A. Grenzsteini tõlge.
Kui on kadund päeva kära,
Vaata öösel ülesse:
Kõrgel ilmub ime sära,
Vaatab alla vaikseste.
Taeva võlvil tulemered
Igaveste rändavad:
Need on suure Looja pered,
Looja sõnakuulajad,
Vaata üles, siis sa näed
Lõppemata imesi:
Lugemata taeva väed
Täitvad taevast üleni.
Saatvad valgust suurde ilma,
Valgust pimedusesse,
Saatvad valgust meie silma,
Imestust me südame.
Olevik nr. 9, 4. märts 1891, lk 193.