Rubriigiarhiiv: autor määratlemata (prantsuse)

Igatsus võeralmaal

Ühe Prantsuse lauliku järele: A. H. T-d.

Kodu kaugel, Pisar laugel,
Maha jäenud kallim rand;
Kurvad tunnid, Saate sunnid,
Kallimat m’ult ära kand…

Sala köied, Elu õied,
Närtsitanud minu eest;
Kurvad salmid, Leina valmid,
Loovad tundmed silmaveest.

Varju kujus, Õnnes ujus,
Minust mööda tulevik…
Õnne pakkus, Veel mull vankus,
Lootsin olla õnnelik.

Kõrged looted, Õnne ooted,
Leitsid aga udu öö..!;
Elu tuuled, Vaenu huuled,
Murdsid siin mu südame!!

Valguse lisaleht nr 9, 23. veebruar 1893, lk 76.

Sest ei ole midagi

(Prantsuse keelest.)

Soldat sõast koju tuli
Vandudes siis rääkis ta,
Mis ta kuulnud, näinud oli
Ja mis ise teinud ka;
Kuida ükskord tema vägi
Kümmetuhat korraga
Võeraid mehi otsa tegi,
Tema tappis tosina;
Kuida inimese liha
Kord ta võtnud küpseta’,
Et sest lõunaks rooga teha
Nälgind seltsimeestega…
Kuuljad risti ette lõivad,
Hirmu täis nad ütlevad:
“Kes jo inimesi söövad,
Need on püsti paganad!”
Soldat vastab: “Üks on söödud,
Sest saab kisa kõigile,
Tuhat saivad maha löödud,
Sest ei ole midagi.”

P.

Sakala nr 21, 8. juuli 1878.

Laps ja ingel

Prantsuse keelest Ella.

Ingel taeva iluduses
Hälli veerel kummardab,
Last, kes tõve palavuses,
Lahkel häälel meelitab:

“Lapsuke, kes nii mu nägu,
Oh, mu hõlma tule sa!
Siin ei ole õnnel tegu,
Hädaorg on ilmamaa.

Siin ep õiget rõõmu sigi,
Lein su hinge väsitab;
Valu, ahastust ja higi
Noorelt ju sull pesitab.

Ei siin taeval selgust ole,
Mis ei mure kustuta,
Pisarad ei päikse poole
Lase silma vaadata.

Lapsuke, sääl tähte kaugel
Vaikne, kaunis koduke,
Lapsuke, sääl pisart laugel
Isa salli ialgi….”!

Ilus ingel läikval tiivul
Taeva jälle tõuseb ta.
Laps jääb vaikseks surma viivul
– Ema, see jääb leinama! –

Oleviku Lisaleht nr 25, 30. detsember 1885, lk 393.

Leitud eesel

Prantsuse keelest Ella.

Luukas rändas linna poole
Müüma eesli karjakest.
Lootes kõndis, pidas aru
Kunni tundis väsimust.

Kuus tall eeslid, ühe selga
Astus jalgu puhkama.
Ja siis jälle kiirel jooksul
Linna poole tõttama.

Turul’ jõudes, kes ta hirmu,
Ehmatust võib kirjelda:
Kuuest eesli loomakesest
Ainult viis veel leidis ta!

Küll ta otsis, küll ta luges
Kuus kord otsast hakates,
Kuuendama selgas sõites
Arvamata unustas.

Tuldud teelta ümber pööris
Iga põõsast vahtima.
Siia, sinna, metsa hüüdis,
Kuid kõik vaev on asjata.

Kurv ja väsind koju jõudes
Naist end palus trööstida.
Naerdes see ta soovi täitis:
“Eeslid seitse leian ma!”

Oleviku Lisaleht nr 23, 15. november 1885, lk 361.

Sind armastan

Prantsuse k. –rgn.

Sind armastan ma kuni lilled ilul
Veel sinu kodu õied ehivad,
Ja kuni kuldsel kevadisel vilul
Veel linnud leht’des armust laulavad.

Sind armastan ma, kuni tähtesära
Veel õhtal hoovab sinu kambrisse,
Kui kuldne koit a’ab pimeduse ära
Ja annab aset uue päevale.

Sind armastan veel siis, kui truuduseta
Sa armuvande murrad, tõotuse;
Ehk süda mul küll lõhkeb lootuseta –
Ta tuksub siisgi ainult sinule.

Olevik nr. 25, 20. juuni 1895, lk 594.

Lehekene

Varrest vara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest vintsutatud ­–
Kust sa tuled, vennakene?

Kust ma tulen – küll veel tean:
Kui ka ammu suve läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll välk ta puruks teind.

Läbi metsa, vainu veerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.

Tuuletiivust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.

Prantsuse keelest E. Aspe.

Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831.

Palav ilm

(Ah! qu’il fait chaud.)

Kui palav ilm!
Päev otsa kuulda kaebdusi
Mei’ põllumeeste suus;
Ei aetagi muid juttusi,
Kui sõbrad, naabrid kous:
Kui palav ilm!

Mu hurtsiku sees pean ma,
Kus kaa on palav ilm,
Nii raskest’ hinge tõmbama,
Kui hirmus palav ilm!
Tund tunnilt tõuseb ilmaklaas,
Päev kangest’ põletab.
Mu ihu ujub higi sees,
Päev üdi sulatab.

Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 6, 11. august 1882, lk 78, 79