Rubriigiarhiiv: Hans Büttner

Kaugel, kõrges…

H. Büttner’i järele.

Üksikud mägede ladvad,
Üksik ka meri, nii lai!…
Maailma loomisest mõtteid
Tuul üle säält hõljudes tõi.

Nad mõlemad päratu kaugel
Ja suured nii lõpmata,
Ja just, nagu valitsev saatus
Nad kalgid ja armuta!

Ei koha sääl haljemad metsad,
Ei kuulu sääl laulmise häält,
Ei ial, kui kevade kinki,
Näe lehkavat lille sa säält.

Ei asu sääl soojemad soovid,
Ei õnnestav mõtete lend
Kuid avamas kohutav-võimsalt
Kurbmeelsuse väravad end.

***

Läeb läbi halja metsa
Õrn unenägu ööl,
See tasa kõigub, kohab,
Täis iludust ta veel.

Ja kõrge taeva võlvi
Nii särab tähte ra’ast;
Mul on, kui räägiks nemad
Küll igavest a’ast.

R. Hansson.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 30, 24. juuli 1897, lk 198-199.