Rubriigiarhiiv: Kurt Müller

Öösel

Ju paistsid tähed taevas
Nii ime iluga.
Mind avateles õue
Öö armsa rahuga.

Ja mets, nii vaga, juhtis
Mind alla järvele,
Et tema pinda näha,
Mis taeva järele.

Ja palju väikseid laeneid
Tuul pani veerema.
Ja tähed vete voolel
Lõid nagu kustuma…

Ka inimese hing on
Kui täht, mis järve veel
Säält laeneil rõõm käib üle
Ja valu eluteel.

Mülleri järele J. T.

Postimees nr 289, 30. detsember 1899, lk 1.

Eksind

Kurt Mülleri saksakeelne laul K. E. Sööt’i tõlkes.

Oh mu vaene ema, ära nuta,
Kuuled minult halva sõnume ….
Kõigist haavadest, mis sulle löönud,
Peab olema see viimane.

Oh mind hukka mõistavad mu sõbrad,
Sõbrad eksitaval eluteel ….
Ainult kaks, mu ema ja mu Jumal,
Nemad annavad mull’ andeks veel.

Olevik nr. 7, 14. veebruar 1894, lk 159.