Rubriigiarhiiv: Timotheos Kuusik

Valelik

(Лжецъ)

Üks mõisnik, vürst või teine mees,
Kes reisind palju ilma sees,
Kord kodu põllul sõbrale
Nii luiskas, hooples mehele,
(Ka kõigile, mis olemas,
Ta valet sekka riputas):
“Ei,” räägib ta, “mis näinud ma,
Ei seda enam näha saa,
Teil on siin vaene viis:
Kord külm, kord liialt sooja saab,
Kord päike kaub, kord kõrvetab…
Vot seal on paradiis!
Kui mõtled, aina rõõmustad!
Ei tarvis küinalt, kasukat,
Ei ilmas tea, mis on seal öö,
Vaid aasta läbi suine pää;
Ei keegi külva, istuta;
Kõik küpseb kasvab kuhjaga.
Kord Roomas kurki nägin ma,
Oh, Looja sa!
Kas usud? tõeste, kullake,
See oli mäe suurune!”
“Mis ime see! Eks ilma peal
On imet siin, on imet seal,
Kes aga mõistad märgata,”
Nii kostab sõber; “praegu ka
Me’ võime imet vaadelda,
Niisugust, arvan kindlasti,
Ei pole sina kuskilgi
Veel leidnud ilma sees.
Näed silda, mis meil ees,
Sealt üle jõe käib,
Kust tee meil viib,
Üks lihtne töö, kuid imelik:
Sealt mööda ‘p pease valelik;
Ehk poolest saadik hädasti,
Siis kukub, vette kaubki.
Kes aga mitte ‘p valeta,
See sõitku kas või tõllaga!”
“Kas vesi on ka sügav jões?”
— “Jah, uppuda võib küllalt mees.
Nüid näed, mu sõber, mida veel
Sa pole leidnud reisi teel…
Ehk Rooma kurk küll suur,
Ei vaidle ma,
Vist nagu mägi, ütlesid mull’ sa?”
— “Ei mägi just küll mitte, —
Nii suur on küll kui maja.”
— “See raske uskuda!
Las’ olla; siiski ka
On imelik see sild,
Kust üleminna vaja:
Ei valelikku kanna ta!
Veel tänavu, nüid kevadel,
(Kõik sellest asjast teadvad)
Sealt kukkusid ja leiti veest
Üks rätsepp ja kaks kirjameest,
Kes ajalehta seadvad.
Tõest, kurk, mis maja suurune,
On imelik, — kui tõsi see…”
— “Noh, ära liialt imetle,
Piab teadma, kuida asjad neil:
Seal pole majad, nii kui meil,
— Kõik väikesed onnid!
Kaks meest ehk võiksid vaevaga
Küll ühe sisse pugeda,
Ei seista saa, ei istuda,
Sa hädavaevalt ronid!”
“Las’ olla nii, kuid kurgike
On siiski ime ilmale,
Kus kahel ruumi sees.
Ka sild on tõeste imelik:
Kes on siin tubli valelik,
Ei viite sammu astu mees,
Kui juba sipleb vees,
Ehk Rooma kurk küll ime ka…”
— “Kas tead ka,” lausus luiskaja:
“Kes meid siin sillalt üle a’ab,
Vast madalamat kohta saab.”

Krõilovi järele L e n n u l a.

Valguse lisaleht nr 11, 20. märts 1891, lk 88.

Ingel

(Ангель).

Pea longus, hiilgav ingel seisis
Kord Eedeni a’a väraval,
Ja vanatont see vihas reisis
Just põrgu kohas üleval.
Ma salgajal ja kahtlustajal,
Kui head vaimu silmas ta,
Siis esimest kord eluajal
Lõi puna palgel leekima.
“Mind vabanda,” nii ütles “vana,”
“Sa muidu pole hiilgand siin;
Mul mõndagi nüid ilmas kena,
Ma mõndagi siit kaasa viin.”

Pushkini järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 10, 12. märts 1891, lk 80.

Palve

(Молитва).

Mu usk on küll puhas,
Mu palve küll palav,
Ka siiski on usule
Haud alles pime.
Kes annab mull’ kuulmist?
Kes nägemist annab?
Kes sügavat tundmist,
Mis südames, annab?
Mis elu on hingel,
Kui puudub tal süda?…
Küll risti, küll hauda,
Küll taevast küll maad,
Ja asjade algust,
Ja miks on kõik tehtud,
Kõik seda meilt Looja
On katnud ju kinni;
Need igavest pannud
Ta pitseri alla!
Ei seda saa lõhku
Maailmad, kui kauvad,
Ei sulata tuli
Ei uhu tend veed!
Sa andeks mull anna
Oh Issand, mu pisart,
Mis õhtuses palves
Täis armastust Sulle
Siin pimedas hiilgab.

Koltsovi järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 10, 12. märt 1891, lk 80.

Hiir ja Rott

(Мышь и Крыса)

“Kas kuulsid, naaber, uudist ka?”
Hiir jookstes rotil’ pajatas.
“Kaks sattun’d kimpu lõviga…
Või nüid meil’ põli tulemas!”
“Ä’ rõemusta, mu kullake,”
Nii kostab rott siin hiirele,
“Ä’ looda tühja õnne peal’;
Kui küined lahti peasvad teal,
On lõvil päevad loetud ka:
Ei kassist keegi jagu saa!”

—–
Eks nähtud ole siin ja seal:
Kui kardab argpüks mõnda,
Siis mõtlen ta, et selle peal’
Ka teised vaatvad nõnda.

Krõilovi järele Lennula.

Valguse lisaleht nr 8, 20. veebruar 1891, lk 64.

Lõunasöök karu juures

Karu tegi lõunasöögi,
Kutsus kokku sugulased
Ja kõik teised metsalised,
Kes tal’ aga silma sattus.
Sünni-, nimepäev või matus
Mis sääl oli? – Aga pidu
Tegi karu auule edu.
Kiidab kaval kanavaras.
– “Vaata kus mul õige paras!
Kelle tantsu kiidad sina,
Tantsib nii, et kui taoks tina!”
Sosistab tal hundi onu,
“Ära aja tühja joru…”
– “Ise oled vana loru!
Eks sull’ lõuna maits’nud puder?”
Kostab kelmilt reinuvader,
“Tants on vilets, mis sest lugu,
See ei kosuta ju pugu;
Lõuna eest ma annan tänu
Kui ta uhkust suurendame.
Õhtul veel ehk süüa saame.”

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 142, 5. oktoober 1891, lk 2.

Ahv ja prillid

Ahv vanas eas kuulda sai,
Kui nägemine töntsiks jäi,
Et viga kerge paranda’:
Kuid ainult prillid ostku ta.
Neid ostis poole tosina.
Küll pöörab prilla nii, küll na:
Kord lagipääle vajutab,
Kord saba otsa rip’ma seab,
Neid nuusutab, neid lakub ka,
Ei prillid võta aidata.
“Oh võtku pagan!” sõidab mees;
“Küll valet palju ilma sees,
Nii luisati mull’ prillidest –
Ei pole kasu karvakest.”
Ahv kurbtuses ja vihaga
Siis kivi vastu viskas ta
Kõik prillid pihuks-põrmuks ka –
Jäi’d ainult killud hiilgama.
***

On õnnetuseks ilma sees,
Veel mõnigi nii tola mees:
Kui asjast õiget aru’p saa,
Siis laimab ilma lõpmata.
On aga tola tähtjas saks,
Siis saab ta asja kiusajaks.

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 141, 4. oktoober 1891, lk 2.

Valelik

Üks mõisnik, vürst või teine mees,
Kes palju reisin’d ilma sees
Kord kodupõllul sõbrale
Nii hooples, luiskas meheke,
Ja kõigile, mis olemas
Ta valet sekka riputas:
“Ei,” räägib ta, “mis näinud ma
Ei seda enam näha saa;
Teil on siin vaene viis –
Kord külm, kord liialt sooja saab,
Kord päike kaob, kord kõrvetab.
Vaat’, sääl on paradiis!
Kui mõtled, aina rõõmustad,
Ei tarvis küünalt, kasukat,
Ei ilmas tea, mis on sääl öö,
Vaid aasta läbi suine päev!
Ei keegi külva, istuta,
Kõik küpseb, kasvab kuhjaga!
Kord Roomas kurki nägin ma
Oh, Looja. sa!
Kas usud? tõesti, kullake,
See oli mäe suurune!”
– “Mis ime see. Eks ilma pääl
On imet siin, on imet sääl,
Kes aga mõistab märgata,”
Nii vastab sõber, “praegu ka
Me võime imet vaadata;
Niisugust, arvan kindlasti,
Ei pole sina kuskilgi
Veel leidnud ilma sees.
Näed, silda, mis meil ees
Säält üle jõe käib,
Kust tee meil viib?
Üks lihtne töö, kuid imelik:
Säält mööda’p pääse valelik,
Ehk poolest saadik hädasti,
Siis kukkub, vette kaobki.
Kes aga mitte’p valeta,
See sõitku kas või tõllaga.”
” – Ons vesi siin ka sügav jões?”
” – Jah, uppuda võib küllalt mees.
Nüüd näed, mus sõber, mida veel
Sa pole leidnud reisiteel.
Ehk Rooma kurk küll suur,
Ei vaidle ma,
Vist, nagu mägi, ütlesid mull’ sa?”
– “Ei mägi just küll mitte,
Nii suur on küll, kui maja.”
– “See raske uskuda!
Las’ olla; siisgi ka
On imelik see sild,
Kust üleminna vaja:
Et valelikku’p kanna ta.
Veel tänavu, nüüd kevadel,
(Kõik sellest asjast teavad)
Säält kukkusi’d, ja leiti veest
Üks rätsep ja kaks kirjameest,
Kes ajalehta seadvad.
Ka kurk, mis maja suurune
On imelik, kui tõsi see…”
– “Noh, ära liialt imetle;
Peab teadma, kuda asjad neil:
Sääl pole majad nii, kui meil, –
Kõik väikesed onnid;
Kaks meest ehk võivad vaevaga
Küll ühe sisse pugeda,
Ei seista saa, ei istuda
Võib hädavaevalt ronida!”
– “Las’ olla nii, kuid kurgike
On siisgi ime ilmale,
Kus kahel ruumi sees.
See sld meil siisgi imelik:
Kes on siin tubli valelik.
Ei viite sammu astu mees –
Kui juba sipleb vees.
Ehk Rooma kurk küll ime ka….”
– “Kas tead ka,” lausus luiskaja,
“Kes meid siit sillast üle a’ab –
Ehk madalamat kohta saab.”

Krõilovi järele T. Kuusik.

Postimees nr 140, 3. oktoober 1891, lk 2.

Peegel ja ahv

Ahv silmab ennast peegli sees
Ning tõukab karu, üteldes:
Näe, vader, kus üks hirmus mees!
Kui kortsus, vinnis näoga!
Töest’, ennast pooksin koguni
Kui selle hullu moodigi
Ma pisut peaksin olema
Ehk siisgi tunnistama pean,
Et vaderitest mitu tean —
Nad julgest’ selle kõrva sean.”
— “On tühi vaev neid lugeda,
Vaid parem ennast vaata sa.”
Nii vastab talle mesikäpp;
See öpetus on veelgi napp.
Eks ole inimene nii:
Ta laimu ‘p salli sugugi.
Ma alles nägin ela sääl,
Et Mihkel vötab meelehääd,
Küll ma, küll sa ka seda tead,
Ta ise näitab Matsi pääl’.

Krõilovi järele eestistanud T. Kuusik.

Postimees nr 54, 16. mai 1889, lk 2.

Ivan Krylov.jpg

Ivan Krõlovi (1769–1844) portree. Karl Brüllov, 1839