Puschkini järele eestindanud g.

Tark Oleg on tasuva tapluse teel:
Kasaaride üle tall karistav meel.
Et Venemaad veristand vaenune mõõk,
Neil oodata Olegi oda ja leek.

Truu hobuse turjal, raudriiete all,
Vürst kihutab ees, järel maleva tall.
Tee pimedaist metsadest läbi neil läeb,
Kui korraga vägi ja vürst imet näeb:

Tark ilmub, kes ikka Peruunile truu
Ja rahvale usutav saatuse suu,
Kes palves ja paastmises vanaks ju jäi, —
Ei vürst temast lausmata lahkuda täi.

“Tark, lausu, mis taevas mull’ osaks veel loob
“Ja sõna, mis tulevik vürstile toob!
“Mull avalda hirmuta tuleva raad,
“Mult palgaks a parema hobuse saad.”

“”Tark iial ei värise vürstide ees
“”Ja tasu ei tarvita jumalamees:
“”Prii tarkade mõte ja tõsine töö,
“”Kuid tuleva olu on tume kui  öö.

“”Mis otsal on ülevel, siiski sa tea
“”Ja surmani meeles mu seletust pea:
“”Sull õnnelik alati sõnade sõit,
“”Sind kuulustab iganes kuninglik võit.

“”Su alamaks heidab, mis kuiv ja mis märg
“”Ning Greeka päälinnaski lõdiseb järg;
“”Sa tasud, kus tallel on verine võlg,
“”Sa maksad, kus mälestav Venemaa põlg.

“”Sa laenetes ole  sull avatud haud,
“”Ei riku su tervist ka vaenlase raud,
“”Ei mõõk ega oda, ei nool ega ling
“”Sind puutu, ei lahingis lahku su hing.

“”Su saatja su täniste sõdade teel,
“”Su sõiduloom päeval, su seltsimees ööl;
“”Su hobu nii osav, nii julge ja virk, —
“”Ses varjul on sinule suretav mürk!””

Vürst naeratab. Siis aga mõttesse jäeb
Ja pilvisel palel ta sadulast läeb,
Lööb hobuse laudjale lahkuva käe
Ja hüüab: “Mu seltsimees, terveks nüüd jäe!

“Sa teenisid alati truuiste mind,
“Nüüd vaevast ja tööst lasen vabaks ma sind. —
“Teid, poisid, ma käsin, et kandke veel hoolt,
“Et puudu ei tule tal kusagilt poolt:

“Tekk katku ta turja ja kaeru ta sõim
“Täis olgu nii kaua, kui kestab ta võim!”
Säält sulased ratsuga ruttasid siis,
Ja vürsti uus ratsaloom edasi viis.

Tark Oleg on hõiskava maleva ees,
Viin kihab ja kohab neil karika sees.
Nad lausuvad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõuust.

“Kus on siis mu seltsimees sõiduloom nüüd,
“Kell päevad ja paluke ammu ju priid?
“Ons julge ja kärme kuis enne ta jooks?
“Kus on, kes tast sõnume minule tooks!”

“”Su seltsimees suigub ju tõusuta und,
“”Ta luud aga kingul veel leida see tund.””
Vürst vaikib ja vaatab siis vanade pool'”:
“Kus on siis mu kardetud saatuse nool?

“Oi tarka, oi tarka, kuis sonis su suu!
“Mu hobune oli mull otsani truu,
“Ma asjata otsisin omale muid.”
Ja soovib siis silmata langenu luid.

Tark Oleg ja Igor ja vanemad kõik
Siis tõttavad sinna, kus tähendud paik.
“”Näe, kingu pääl Dneperi kaldal see koht,
“”Sääl laenetab lopsakalt kasvanud roht.””

Pääluu pääle astub siis Olegi kand:
“Või siin on, mu sõber, su saatuse rand?
“Su elatand peremeees elus ju veel,
“Ei kuulutand tõtt talle tarkade keel.

“Ma lootsin, et kirves sind kalmule toob,
“Su palavat verd minu põrm mullas joob,
“Kuid tõisiti seadnud mu saatuse sund.
“Siis uinu, mu seltsimees, rahulist und!”

Ju salaja sisiseb pleekinud luust
Must madu ja sülitab mürgisest suust
Ning lööb kala ümber end keerdu kui niit, —
Ja kahvatu vürst ära kantakse siit.

Kurb matus on koos ja maleva reas
Vürst Igor ja Olga on hallide seas.
Nad lausuvad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõust.

Oleviku Lisaleht nr 9, 22. juuni 1884, lk 138-140.