Rubriigiarhiiv: väljaanne

Sõrmus

Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Minu sõrmus kullane
Rõõmuks, varaks minule,
Armuhind — sa imene,
Vaata mulle silmasse!

Kui on kurb ta laulu viis,
Tumedaks sa mine siis;
On ta rõõmus — sära sa,
Sära kalliskivina.

Unustab ta aga mind,
Ihkab teisi tema rind —
Siis mu kuldne sõrmus sa
Mustaks mine söena!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164.

Tuuli õõtsub….

Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Tuuli õõtsub,
Lõõtsub lõpmata,
Pimed pilved
Sõudvad rutuga.

Näga pole
Taevast sinavat,
Näha pole
Kallist päikse kiirt.

Rõske, halli
Udu vaiba all
Lautab öö end
Võimsalt laiali.

Nõnda külmal
Vihmasel aal
Süda külm ka,
Kui ma üksinda.

Siin on tarvis
Südand südamel,
Tarvis neiu
Armastuse tuld.

Suve õhk siis
Heljub talve aal,
Valu pole
Mitte valuks tal.

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164.

Orus

Delia Helena järele A. J.

Kõik kullerkupud kiikvad,
Lill mängib lillega,
Ja linnu keeled liikvad:
“Mis ilus ilmamaa!”

Neid armast laulu ajab —
Kui magus mõrsja-viis!
Kuis mäelt mäele kajab!
Kuis kostab vasta hiis!

Kui maal’ toob esimene
Kiir päikselt terviseid,
Läeb metsa karjakene,
Mis orus hoiab neid:

Seal helgib mäe harjal
Küll kaunis karja huik:
“Vii terviseid mu marjal!”
Nii leinab lahke luik.

Sääl lendvad ihal alla
Meel, mõte mõlemad:
Siis läh’vad laulu valla,
Nii rõõmsad — lõbusad!

Oleviku Lisaleht nr 11, 10. mai 1886, lk 170

Kolm palmi

Hommikumaa muinasjutt.

M. Lermontovi järele Kampmann.

Kord kasvasid kaugel Araabia maal
Kolm palmipuud liivase lageda ra’al
Seal niisutas jänuseid puu juurekesi
Külm, kosutav, hõbene hallika vesi
Nii selge ja puhas kui kallim kristall
Ta vulises, vahutas palmide all.

Ehk uhkelt küll tõstsivad palmipuud päid,
Nad kõigile igavest tundmataks jäid;
Ei polnud nad ial üht reisijat näinud,
Kes oleks sealt kosutust otsimas käinud,
Kuid peagi lehed seal kuivama lõid,
Ju päikese kiired vist närtsitust tõid.

Siis hakkasid palmipuud nurisema:
“Miks piame siin närtsima tähtsuseta?
Mis tarvis, oh Jumal, sa võtsid meid luua,
Kui pole meil võimalik kasu nüüd tuua,
Vaid raiskame tormides nooruse jõuu.
Ei ole, oh taevas, sul õige see nõuu!

Said kaebdusest vaevalte vaikind nad kolm —
Kui tulbana taevasse tõusis see tolm;
Nad kuulsivad kaugelta koledat kära
Ning nägivad värvitud vaipade sära —
Seal kamel käis kõikudes kameli eel
Ja sünnitas pilvesi tolmusel teel.

Neil küüradelt korrata rippusivad
Eeskujukad vaibad ilmlugematad,
Paar pruunikat käsa neid korrale saatsid
Ja sinised silmad sealt eemale vaatsid…
Üks kuivetand, küürakas seljaroost,
Araablane kihutas piredat hoost.

Kord tõstis end hobune hirnuval suul
Ning kargas, kui päts, keda trehvanud kuul,
Ehk hirmsaste hilpusid riided valged,
Ei kahvatand siiski Araablase palged,
Vaid vilistas mängides noolega seal
Ja viskas ning püüdis ta sadula peal.

Pea lõppes neil lahe ja liivane laan
Ja palmidel’ lähenes suur karavaan:
Siin potid end vulinal hallikal täitsid
Ja palmid suurt lahkust siis nendele näitsid,
Kes vilusse telkisid ülesse lõid
Ning jahedalt hallikalt karastust jõid.

Kuid vaevalt sai kätte külm, udune öö,
Siis alustas kirvestel kibedam töö,
Sest puudelt, kes uhkustand aastate sajad
Nüüd kõlasid surmava hoopide kajad
Ning raiuti tompideks, tehti neist tuld,
Ei jäänud muud üle, kui tuhk, põrm ja muld.

Kuid oli ju kustunud lõkendav loit
Ning ämardas idapool varane koit,
Siis läksvad rändakad käraga teele
Tuldn kellegil palmipuid tänada meele.
Päev põletas riismed, mis üle jäänd neist,
Tuul kihutas tuha kus seda ja teist.

Veel praegu on tühi ja paljas see paik,
Kolm palmi on kadund ja hallik on vaik,
Kõik ümbrus on liivane, lage ja kole
Ei kusagil varjavat põõsakest pole,
Sest seal, kus kord hallikal haljendas roht,
On koleda kullide kiskmise koht.

Oleviku Lisaleht nr 10, 15. mai 1889, lk 150.

Lõvi ratsasõit

Freiligrathi järgi eestindanud g.

Kõrbekuningas on lõvi. Kui ta tahab oma valda
Läbi sõita, siis ta läheb ligi kõrkjarikka kalda,
Piirab piki pilliroogu varjul saaki varitsema,
Vaikib ise, kuna kõrges oksad kanged kohisema.

Õhtuti, kui Hotentotid oma õitsetuled süütnud,
Kui ju Tahvlimäe tipul viimne päiksekiire viitnud,
Kui ükspäinis üksik Kahver Karru kõrbest läbi rändab,
Aga muidu ammu uinub kõik mis kõnnib, kõik mis lendab:

Vaata, kuis siis kuninglikult kõrbe sõrvast kalda poole
Tõttab tore kaelkirjak võersil mudajärve voole,
Kipub kustutama jänu, mis tall päeva kartus keelmas;
Juba’p põlvil, pikal kaelal nobedaste lainenid neelmas.

Äkist kahab kõrkja kida: Lõvi möirab, lõvi ahmab,
Tuule kiirul turja kargab, kulka soonist kinni kahmab.
Uhke hobu, tore tekki, toredam veel tugev sõitja!
Elajate kuningas see, vägev vürst ja äravõtja.

Koledaste kohkub hobu, karjatab ja üles hüppab,
Valu tungil, hirmu sunnil kergijalu jooksu lippab,
Käänab kähku kõrbe poole, suisa kivist, kolkest üle.
Uhke hobu, tore sõitja, uhke sõit ja hobu vile!

Puist ja põõsaist läheb läbi tuulte kiirul tuhat nelja
Kergejalg, kuid silmamunad veerevad ja august välja,
Kuna piki pikka kaela jooksvad ohtrad vere ojad.
“Uhke hobu, tore sõitja!” hüüdvad pelgus kõrbe pojad.

Nagu kuningliku tõlla järel hulk on uhkeid saatjaid,
Nende kannul uudishimul kari kutsumata vaatjaid:
Nõndap siingi oma saatjad, palumata näha püüdjad,
“Uhke hobu, tore sõitja!” taga selja targu hüüdjad.

Tolmupilv on tore saatja sõidul kõrbe kuningalle.
Vaatjaiks kullid kui ka kaarnad lendvad parves ligidalle.
Luurates kui lapuline luidab hauaröövel ligi
Ja kui karjamõrtsuk kargab vaatma ohvri hirmuhigi.

Pelglikult nad parve kaupa põõsa varjult vaatma jäävad,
Kui nad elusal auujärjel oma vürsti istmas näevad.
Teda kannab kaelkirjak kunni kestab jõud ja vägi:
Ei saand sellest sõitjast lahti tore täkk, mis ta ka tegi.

Kõrbe koolmes kukub viimaks maha loom kui surnuks löödud:
Siis saab hobu omast sõitjast ablusega ära söödud.
Kaugel idapiiril kuldab koiduviir ju kõrbe kalda:
Elajate vürst nii sõidab öösel läbi oma valda.

Ferdinand Freiligath (1810-1876).

Tark Oleg

Puschkini järele eestindanud g.

Tark Oleg on tasuva tapluse teel:
Kasaaride üle tall karistav meel.
Et Venemaad veristand vaenune mõõk,
Neil oodata Olegi oda ja leek.

Truu hobuse turjal, raudriiete all,
Vürst kihutab ees, järel maleva tall.
Tee pimedaist metsadest läbi neil läeb,
Kui korraga vägi ja vürst imet näeb:

Tark ilmub, kes ikka Peruunile truu
Ja rahvale usutav saatuse suu,
Kes palves ja paastmises vanaks ju jäi, —
Ei vürst temast lausmata lahkuda täi.

“Tark, lausu, mis taevas mull’ osaks veel loob
“Ja sõna, mis tulevik vürstile toob!
“Mull avalda hirmuta tuleva raad,
“Mult palgaks a parema hobuse saad.”

“”Tark iial ei värise vürstide ees
“”Ja tasu ei tarvita jumalamees:
“”Prii tarkade mõte ja tõsine töö,
“”Kuid tuleva olu on tume kui  öö.

“”Mis otsal on ülevel, siiski sa tea
“”Ja surmani meeles mu seletust pea:
“”Sull õnnelik alati sõnade sõit,
“”Sind kuulustab iganes kuninglik võit.

“”Su alamaks heidab, mis kuiv ja mis märg
“”Ning Greeka päälinnaski lõdiseb järg;
“”Sa tasud, kus tallel on verine võlg,
“”Sa maksad, kus mälestav Venemaa põlg.

“”Sa laenetes ole  sull avatud haud,
“”Ei riku su tervist ka vaenlase raud,
“”Ei mõõk ega oda, ei nool ega ling
“”Sind puutu, ei lahingis lahku su hing.

“”Su saatja su täniste sõdade teel,
“”Su sõiduloom päeval, su seltsimees ööl;
“”Su hobu nii osav, nii julge ja virk, —
“”Ses varjul on sinule suretav mürk!””

Vürst naeratab. Siis aga mõttesse jäeb
Ja pilvisel palel ta sadulast läeb,
Lööb hobuse laudjale lahkuva käe
Ja hüüab: “Mu seltsimees, terveks nüüd jäe!

“Sa teenisid alati truuiste mind,
“Nüüd vaevast ja tööst lasen vabaks ma sind. —
“Teid, poisid, ma käsin, et kandke veel hoolt,
“Et puudu ei tule tal kusagilt poolt:

“Tekk katku ta turja ja kaeru ta sõim
“Täis olgu nii kaua, kui kestab ta võim!”
Säält sulased ratsuga ruttasid siis,
Ja vürsti uus ratsaloom edasi viis.

Tark Oleg on hõiskava maleva ees,
Viin kihab ja kohab neil karika sees.
Nad lausuvad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõuust.

“Kus on siis mu seltsimees sõiduloom nüüd,
“Kell päevad ja paluke ammu ju priid?
“Ons julge ja kärme kuis enne ta jooks?
“Kus on, kes tast sõnume minule tooks!”

“”Su seltsimees suigub ju tõusuta und,
“”Ta luud aga kingul veel leida see tund.””
Vürst vaikib ja vaatab siis vanade pool'”:
“Kus on siis mu kardetud saatuse nool?

“Oi tarka, oi tarka, kuis sonis su suu!
“Mu hobune oli mull otsani truu,
“Ma asjata otsisin omale muid.”
Ja soovib siis silmata langenu luid.

Tark Oleg ja Igor ja vanemad kõik
Siis tõttavad sinna, kus tähendud paik.
“”Näe, kingu pääl Dneperi kaldal see koht,
“”Sääl laenetab lopsakalt kasvanud roht.””

Pääluu pääle astub siis Olegi kand:
“Või siin on, mu sõber, su saatuse rand?
“Su elatand peremeees elus ju veel,
“Ei kuulutand tõtt talle tarkade keel.

“Ma lootsin, et kirves sind kalmule toob,
“Su palavat verd minu põrm mullas joob,
“Kuid tõisiti seadnud mu saatuse sund.
“Siis uinu, mu seltsimees, rahulist und!”

Ju salaja sisiseb pleekinud luust
Must madu ja sülitab mürgisest suust
Ning lööb kala ümber end keerdu kui niit, —
Ja kahvatu vürst ära kantakse siit.

Kurb matus on koos ja maleva reas
Vürst Igor ja Olga on hallide seas.
Nad lausuvad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõust.

Oleviku Lisaleht nr 9, 22. juuni 1884, lk 138-140.

Haual

Vabalt Saksa keelest A. J.

All hauas on rahu sul une sees,
Oh uinu sääl õndsast, sa väsind mees!
Nüüd läksid sa hingama hämaral,
Kord ärkad sa hommikul säraval.

Ei siin polnud rahu ei puhkamist,
Sääl uinud, sääl hingad nii õnnelist’;
Siin valvasid valus, siin tegid tööd,
Ei eksita keegi sääl surma ööd.

Siis hinga nüüd rahus Issandas,
Kes teeb, et on ükskord kõik ärkamas;
Ja näed sa kuld-koitu kord säravat:
Siis lahti sul õndsuse väravad!

Oleviku Lisaleht nr 6, 13. märts 1889, lk 87.

Armastus

Suonio järele Soome keelest. (Helinad Emajõelt.)

“Armastus pole muud kui pettus, vale,
Kui tühi uni, usun vist!”
Nii ilmutas mull sõbra pale
Ja naeris peigmeest õnnelist.

“Kui vale, ärgu ial saagu
Me aru tulevikus tõest;
Kui uni, ärgu äratagu
Mind keegi üles surma õest!”

Oleviku Lisaleht nr 2, 17. märts 1884, lk 26

Jõulu laul

K. Geroki järele A. Jürgenstein

Tulge nüüd Betlema, tulge, sest sääl saame näha
Jumala heldust ja imet, mis võtnud ta teha:
Inglite hääl
Kuulutab kõigile sääl
Rõõmu, mis ilmal nii väha.

Ilm on nii pime, maad piirab öö hirmutav vari,
Betlema väljal küll magasid karjane, kari,
Pime on sääl
Uinuma ilmamaa pääl,
Koledast mustab mäe hari.

Uinub Jerusalem, uin’vad ta vanemad müüril,
Hooletud hoidjad, kell’ lambad on ajutiks üüril;
Ammugi ju
Vaikind prohveti suu —
Kes on veel laevukse tüüril?!

Olevik nr 51, 20. detsember 1893, lk 1101.

Mure

Nikitin. G. E. Luiga tõlge.

Labidas sügava haua siin kaevas.
Elu, mu elu, küll valu sind vaevas,
Elu, nii koduta, kurblik ja tume,
Elu, kui sügise öö, nii pime,
Aimas su osa — küll kibe on ta,
Nõnda kui tuluke põllul, kaud sa.

Kustu siis! — Pea su pisaraid mööda,
Kirsti kaas kindlasti katab su ööda
Maa seda matab, kes vaeva siin näinud.
Üks aga jällegi ilmast on läinud,
Üks, keda leinama keegi ei jäe,
Üks, kelle surm ühtgi pisart ei näe.

Kuule, mis hõbene keelede kõlin,
Kuule, mis mureta laulude helin,
Vaata, mis sinises taevases meres
Heljub üks lõuke pilvede peres.
Vaiki, mu elu ja ahastav piin,
Kurblikud laulud, kõik vaiki nüüd siin!

Olevik nr 51, 18. detsember 1889, lk 125.

Ivan Nikitin.jpg

Ivan Nikitin (1824-1861)

Pühal ööl

K. Gerok. A. Grenzsteini tõlge.

Taeva ingli lauluhelgil
Pühal öösel vaikseste
Ilmub kõrgel taeva telgil
Kaunis Jõululapsuke:
Alla vaates,
Õnne saates
Toob meil talvel kevade.
Pühalikult kellakõla
Tungib tornilt kõrvusse:
Tema kustutas su võla —
Hõiska, hõiska, inime!
Kandli keeled,
Rõõmsad meeled,
Hüüdge Jõululapsele!
Arm on Taevaisa juures!
Kuulutab meil’ lapsesuu,
Arm nüüd ka ilmas suures,
Isa arm on otsatu:
Rahu toob ta,
Õnne loob ta,
Õnnes särab jõulupuu.

Olevik nr 51, 18. detsember, 1889, lk 116.

Talvine

Puschkini järele J. Kivisaar.

Torm on, udu taevast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta,
Kord sääl vana katust mööda
(???) hõlgi kahistab,
Kord kui mees, kes käinud teeda,
Käega aknal koputab.

Meie vana onnikene
On nii nukker, pime ka.
Miks mu naene, nonnikene,
Akna juures vaikid sa?
Kas sa tormi hulumisest
Oled (???)dunuks nii saan’d,
Või su värtna vuramisest
Oled tukkuma ju jäänd?

Joome, kallis kullakene,
Kehva noorust mälestes,
Joome mure, toop, kus jäi see?
Süda saab siis rõõmsaks sees.
Laula mulle, kuidas tihas*
Elas taga merede;
Laula kuidas neiu ehas
Vett läks tooma kaevule.

Torm on, udu taevast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta.
Joome, kallis kullakene,
Kehva noorist mälestes,
Joome mures, toop, kus jäi see?
Süda saab rõõmsaks sees.

* tigane

Olevik nr 48, 26. november 1890, lk 1152.

Päike ja kuu

Venekeelest M. Kampmann.

Pikal päeval väsis päike
Ja tal Issand kõneles:
“Minu — ja kõik sinu järel
Magust und näeb magades!”

Ja siis palub päike venda:
“Kuldne kuu, mu sõbrake,
Süüta latern, käi ilm öösel
Läbi perest peresse!

Kes sääl palvet teeb, kes nutab,
Kes ei saagi magada:
Kuula järel kõik ja homme
Tule mulle teatama!

Päike puhkab, kuuke valvab,
Hoiab ilma rahu sees.
Homme vara, vara päiksel
Koputab vend ukse ees,

Koputab, uks läheb lahti —
Päike, tõuse ülesse!
Hakid lendvad, kuked laulvad,
Kellad hüüdvad palvele.

Päike tõuseb, päike küsib:
“Vend, mis uudist tood sa mul?
Kudas käis sull öösel käsi?
Mis sa kahvand? Mis on sul?”

Kuu siis algab oma juttu,
Räägib, mis ta öösel näeb —
On öö rahuline olnud,
Päik’ siis selgest üles läeb.

Kui ei ole, tõuseb udus
Sajab vihma, puhub tuul,
Lapsed ei või õue minna
Mängma, laulma rõõmu suul.

Olevik nr 47, 19. november 1890, lk 1129.

Viimsed lilled

Sergei Sosanovi järele vabalt A. Rennit

Viimseid kurbe suveandekesi
Ettevaatlikult ma täna tuppa tõin.
Närtsind õiekestes hiilgas kaste,
Mida musutades ma säält jõin,
Nagu mõrsja palgest pisaraid…

Kalmult korjasin need lillekesed,
Kus mu sõbrad, tutvad hingamas,
Ja neid vaates mõtlen nende pääle,
Keda hing mul enne armastas,
Ja kes muidu unustatud said.

Sügisene öö, sa ustav õde,
Minu hingele, mu mõttele
Hoia õitsemas veel mõnda lille
Mõrsja — surma pulma-pärjasse,
Kes mul sosistab et: “aeg on nüüd!”

Olevik nr 46, 14. november 1895, lk 1097.

Taevas ja maa

Venekeelest A. Grenzstein.

Kui ilus on taevas kuldkiirede sees!
Küll seda kõik linnud ju teadvad:
Nad heljuvad pilvede piirede sees
Ja lendavad koitude viirede sees –
Kuis tiibu nad tõusmiseks seadvad!

Kui avar, kui armas ja kaunis on maa!
Küll jõed sest ammugi teadvad.
Küll leiavad küla ehk metsa ka –
Veepeeglis neid näitavad iluga:
Neid taevale ette nad seadvad.

Küll sellest ju teadis ka inime:
See inimest laulma ju sundis!
Ja kel polnud andi laulule –
Ta vaatas maailma ja taevasse
Ja südames rõõmu sest tundis.

Olevik nr 46, 14. november 1889, lk 14.

Raheli kaev

Karl Geroki järele G. E. Luiga.

Õhtu päike Haranis veereb juba madalale,
Noormees, väsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, venna vihal lahkuma.

Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Võeras rahvas, võeras maa toovad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Vennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?

Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”

Neiu silmad säravad tall’, kui õnnetähed taevast,
Võersil leiab kodu ta, leiab rahu reisivaevast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendavad kui päevad, saak tal kasvab külluses.

Igal pool, kus taeva võlv varjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Vägevama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema vaim neil pühendab.

Ei sa muidu, rändaja, taeva redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su vägev karjane
Viib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.

Kussa Jordan kastab maad, võid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlvili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma väärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.

Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074.

Kilvani

Arabia laulu järele P. Grünfeldt.

Gangese jõe kalda pääl
Kord kõlas rõõmus lauluhääl:
Kilvani oma ainust last
Sääl hoidis hõlmas hõrnemalt.
Laps ema õrna rinna naal
On nagu täht, mis taeva raal.
Kilvani noor, laps nagu õis –
Kes armsamat küll näha võis!
Kes nägi neid, kuis nad nii ihkvad,
See pidas mängijateks lasteks mõlemad.

Kuid inimesele on saatus kuri,
Rõõmus muutub mureks kiireste.
Kilvani lapsukene suri,
Ta ainus, armas lapsuke.
Ta jumalad kõik appi palus,
Öö läeb, öö tuleb jälle teel,
Ja ikka otsatumas valus
Kilvani last peab hõlmas veel.
Ta oma hinge annaks ära,
Kui näeks veel lapse silmasära …

Kuid asjata on kõik ta palve,
Ei keegi võida surmasalve.
Tal viimaks tuleb mõte meele,
Ta võtab lapse, tõttab teele;
Kui jõuab Buddha ette nii,
Ta langeb sinna põlvili.

Ja Buddhale kõik kaebab ta
Ja palub: “Buddha, halasta!
Ei palu muud ma sinu käest,
Mu laps ta päästa surma käest!”
Ja suud ta annab häegeste
See juures oma lapsele.
Sääl kõlab läbi õhuvalla
Siis kõrge Buddha otsus alla:
“Üht lotoslilli too sa mulle,
Kuid selle juures ütlen sulle:
Lill peab kandma varrella
Üht paela, mis on majasta,
Kus ühtegi veel pole surnud ära!”

Täis rõõmu maast nüüd üles kargab ema
Ja jookseb ruttu jõe kaldale …
Lill käes ja süles laps, nii tõttab tema
Nüüd onnist onni, lossist lossisse: –
Kuid igal pool ju küsimise pääle
“Kas on siin majas surnud kedagi?”
Ta kuuleb ikka ainsa, aisa hääle:
“Kes loeb neid? Siin surnud paljugi!”

Meelt äraheites taipab nüüd Kilvani
Ja jälle sammub Buddha ette ta,
Auukartuses sääl kumardab ta maani,
“Oh vägev Vaim!” ta hüüab valuga,
“Miks naljatad, kui ema süda valus,
Ei surnut puudu ainumasgi talus?!

Ja jälle kõlab läbi õhuvalla
Nii mahedaste Buddha otsus alla:
“Ma olen vastanud, miks nutad, naine,
See saatus i g a l inimesel seisab eel.
Ei tagasi või sinu last ma anda,
Su kohus on kõik kannatlikult kanda!”
Ja Buddha jalge ette paneb maha
Kilvani lapse ning ei karta taha.

Olevik nr. 43, 26. oktoober 1892, lk 886.

Soovid

Lermontovi järele J. Kalkun.

Avage mull’ raudsed uksed,
Andke valgust vangile,
Neiu, kellel mustad juuksed
Ratsu, must ja tuline!
Ratsu seljas andke voli
Lagendikul ajada.
Voli, voli, andke voli,
Ei ma muust siis enam hooli,
Ei siis õnne nõua ma.

Andke mull’ üks veike vene,
Vene veike – iluta,
Juurde veel hall purjekene
Harjund hästi tormiga.
Siis ma sõidaks sügavustel,
Liugleks lainte lainetel,
Mängiks mere möllutustel,
Metsikutel kurjustustel
Paindumatul kangusel.

Andke mull’ üks kuldne talu
Kuldse rohuaia sees,
Selle juures metsa salu –
Hõbe koski kohades.
Kosk mind kastaks metsa vilul
Pärlihelgil piiskadel.
Kuldses talus, metsa vilul,
Seal ma lõbutseksin ilul,
Uinuks elu sügisel.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1899, lk 971.

Haud

Aleksei Koltsovi laul.

Kelle haud on see,
Üksik vaikne haud?
Värskel kalmu künkal
Seisab raagus rist;
Ümberringi kauge
Lage rohu laan ….
Kes siin jättis elu,
Leidis ranna siin?
On siin Tatarlane
Öösel pimedal
Kuriteo teind?
On ta meelemässus
Tuksva Vene vere
Ära valanud?
Või on neiu noori,
Niidult tulija,
Oma kallikesta,
Kesse noorelt närtsis,
Nutnud valusalt?
On ta tema matnud
Vaba taeva alla
Laane lahusse
Lillekeste hõlma?
Tuule maru mässab,
Hulub haua pääl!
Kuivand rohu kõrsi
Puhub mööda laant
Haualt mööda ta ….
Äratada tahab
Hauas uinujat: –
Aga ei ta iial
Seda lagendikku,
Seda hauarinda
Suuda ärata!

G. E. L. tõlge.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1892, lk 867.