Karl Geroki järele H(?).
Hale päikse läige!
Taevas helkija!
Lahkund õnnepõlve
Vaikselt leinab maa.
Viimsest lillekesest
Langeb väsinud
Viimne lehekene
Elust muljutud.
Kuldne kadumine
Kõnnib metsala!
Surmgi näitab mulle
Magus olema.
Olevik nr 48, 2. detsember 1891, lk 978.