H. Heini järele.
Kord unenäus nägin enese
Ma piduvrakis, siidi vesti sees,
Manshetid käel, kui oleks pulmad ees
Ja minu kõrval magus armuke.
Ma küsin talt: “Kas mõrsja olete?
So oh, noh, soovin õnne!” ütlen kumardes,
Kuid külm ja uhke sõna vaevalt libisedes
Mu kuivand kurgust kerkis keelele.
Ja armukese silmist ojadena
Seal pisaraid nii voolas kibedaste,
Et nendes kadus neiu, õrn ja kena.
Oh sinisilmad, armastuse läte,
Mind päeval petate nii sagedaste
Ja uneski – ja siiski vangistate…
3. Aprillil.
Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.