Kuu paistis kurvalt — nii nägin und —
Kurb oli ka tähtede sära,
Mu kallima poole mind ime sund
Viis linna, siit kaugele ära.

Sääl maja ees väljas — kõik meelde jäi —
Ma andsin trepile musu:
Eks kallima kleit säält üle käi,
Ta jalg eks neid astmeid rusu.

Ilm oli jahe, öö otsatu,
Trepp külm, — kõik kui talve algel…
Ja aknast üks nägu, kahvatu,
See vahtis kuu kiirte valgel.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 39, 21. september 1899, lk 3.