Poltava IV

Aleksander Sjergejewitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Kolmas lugu.

Küll vaimu haavad valusad:
Nad raskelt rinda rõhuvad –
Masépa neist ei hooli aga.
Veel südimalt, kui enne seal,
Ta tõttab mässu teede peal,
Teeb kaupa Rootsi kuningaga.
Kuid kõigis Peetri kahtlusest
Ta hoiab kõrva osavaste:
On ümber piirdud arstidest
Ja haige, hoigab ägedaste,
Ning palub abi haledaste.
Kui oleks vaevad elu teel
Nii voodisse ta vautanud,
Talt kõbususe kautanud,
Ja tunnistuseks tahab veel,
Et varsi haua hõlma tõtta,
Ta õlivõidmist vastu võtta.
Ta käseb preestri kutsuda
Seal voodi ette viibimata:
Ning püha õli hoolimata
Ka laseb pähä kallata.

Aeg lendas. Moskva muidu ootis
Ja vaenlast vastu võtta lootis,
Ning võeruspidu valmistas
Tal vana sõjahaud’e viirul. 
Seal Kaarel kõrva keerutas,
Ukraine poole tõttas kiirul.

Päev tuli nüid. Ja vahval jõuul
Masépa astub voodist üles.
See elav surnu, sala nõuul
Kes eile soigus surma süles,
Seab ennast Peetri vastu jõuul.
Nüid juhib ta ju sõjaväge,
Nüid on ta arendama äge,
Nüid wehib mõeka vahval käel
Ja sõidab Djesna*) voole väel.
Nii vanast’ surma vastu tõttes,
Kord tuttav Rooma kardinal,
Ka paavsti krooni pähä võttes**),
Sai terveks, nooreks tuhinal.

*) Djesna = üks Dnjepri jõe aru.
**) Tähendus paavsti Sikstus V. peale.

Heal lendas illma helisedes,
Ukraine kerkis kohisedes.
“Masépa seisab Kaarli pool!”
Nii hüiab rõhkel rahva vool.
Leek tõuseb üles laenetades,
On rahva sõda oodata.

Kes tsaari viha kirjeldades
Nüid oskab üles näidata*)?
Seal kõlab vanne vägevuses,
Masépa kuju timuk poob:
Heal kasakate koguduses
Teist hetmani ju ette toob.
Ja Kotschubei ja Iskra sugu
Saab kohe (lennul muutub lugu)
Saab kohe välja Siberist,
Tsaar neile auu ja rikkust annab,
Hoolt nende eest, kui isa kannab,
Neil avab südant armulist.

*) Mõjuvad abinõuud, mis Peeter oma loomulise kiiruse ja südidusega käsile võttis, sundisivad Ukraina sõnakuulmisele. “1708. a. Novembri kuu 7 p. valisivad kasakad, kuningliku käsu järele oma hetmaniks vabal healel, nagu viisiks oli, Starodubi linna polkovniku Iv. Skoropadski.  – 8. k. p. sõitsivad Kiievi, Tschernigovi ja Perejaslavi ülemad piiskopid Sluhovisse kokku.  – 9. k. p. panivad need piiskopid Masépa koguduse ees kiriku vande alla; sell samal päeval toodi ka äraandja Masépa kuju välja, võeti tema pealt kõik aumärgid ära ja visati tema timuka kätte. Timuk vedas teda uulitsat mööda kunni võllani ja poos sinna üles.  – 10. k. p. karistati Sluhovis Tschetschelit ja teisi äraandjaid surmaga…” (Peetri I. päeva raamat).

Masépa ohvril, vangi pandud
Paleil on jälle priius antud:
Ta sõidab tsaari ette seal.
Ju otsas, otsas mässu üdi:
Seal saivad surma Tschetschel*) südi
Ja Hordejenko paku peal.
Ka sina, kes käid aina võidul,
Kes ikka mõeka murdma säed**),  
Päev ligi sul; sa sõja sõidul
Poltava valli ees ju näed.
Ja tsaar ka väel sinna tõttis,
Kui tuulispask nii tuhinal 
Leer leeri ligi laagri võttis,
Leer uuris leeri hoole all.
Nii vägimees, kes  valu kannud,
Kel vastane ju hoopa annud,
Seab valvsalt ennast valmis teel,
Kui tõttab vaenu vastu veel.
Ja Kaarel vaatab Vene väge:
Ei leia tema vaade äge
Seal enam Narva jooksikuid, 
Vaid rügementa rahulikka,
Nii sirgeid, sõnakuulelikka,
Ja sõja tööle terituid.

*) Tschetschel (Чечель) kaitses meeleheitlikult Baturini kindlust vürst Menschikovi sõjaväe wastu. A. P.
**) Kaarel XII.

Nõuu kindel oli siiski tal:
Saab homme lahing. Rootsi väge
Ju surub suik. Kuid sahinal
Jutt ühes telgis jookseb äge.

“Mu Orlik, ei, nüid näen ma,
Me’ tikkumine oli tühi:
Kõik tegu lõpeb tuluta, 
Mis muud, kui peu puhtaks pühi!
Mu kaunis eesmärk kadunud.
Mis teha! hoobi kõrva andsin:
Ma olen raskelt eksinud,
Et Kaarli peale lootust pandsin.
Võib osavaste ära võita;
Võib pommi naerda pilkavalt*),
Ja vaenlasele võersiks sõita **);
Võib ööl, kui Vene soldat ka
Ta teise laagri ligi tõtta,
Võib maha lasta kasaka
Ja haava haava vastu võtta ***):
Kuid Vene vägimehega
Tal kangus võidelda ei kanna.
Kui polku, nõnda saatust ka
Ta tahab trummil käima panna.
Kuis kärsitu, kuis kerge ta,
Kuis astel ette vaatmata 
Kes teab, mis õnne taga ajab;
Ta võera võimust, väge veel
Vast endse rammu järgi rajab 
Tõest, sarved saab ta murdma teel
Sain sõjaliku hulgussega
Veel vanas ias äritud,
Ja vaaruvate võitudega,
Kui kartlik piiga pimestud,
Just häbi otse.”

*) Ah, Kuninglik Kõrgus! pomm!… – “Mis ühisus on pommil kirjaga, mida sulle ette ütlen? kirjuta!” See juhtus kaua peale selle. A. P.
**) Dresdenisse, kuninga Augusti juure. Voltaire Hist. de Charles XII. A. P.
***) Öösel sõitis Kaarel, meie laagrit ülevaadates kasakate ligidalle, kes tule ümber istusivad. Tema ratsutas otse nende juure ja laskis ühe nende hulgast oma käega maha. Kasakad saatsivad talle kolm pauku vastu ja haavasivad teda raskeste jalast. A. P.

Orlik.
Kannatame.
Las tuleb lahing. Võime ka,
Kui Peetriga end ühendame,
Veel pahast lahti peaseda.
Kui lööme Peetri põgenema 
Ei leppimist siis lükka tema.

Masépa.
Kõik hilja. Miski minuga
Ei tsaari lepitada suuda,
Ei minu saatust ümber muuda:
Vaim ammu vaevleb vihaga.
Tead. Aasovi *) all tsaari juures
Kord öösel sisu-telgis suures
Ma pidulaual istusin:
Ees kannud viinal kihasivad,
Ka meie jutud mühasivad.
Ma südi sõna sähvasin,
Kõik võerad lõivad värisema;
Tsaar käest kannu kautas,
Ja halli habet pidi tema
Mind ähvardades raputas.
Seal südames ma vihal vand’sin
Kõik valjust kätte maksa väes.
Ma vannet nõnda varjul kandsin,
Kui ema kannab last. Aeg käes.
Nii minu tegu mäletama
Saab ikka ta, ei unusta.
Mind pantud Peetrit pahandama:
Ta kroonis uhak olen ma.
Ta kingiks kohte kodu rajal
Ja päewi elu-pikkusest,
Et jälle võiks, kui endsel ajal
Masépat hoida habemest.
Kuid veel meid lootus hüiab üles…
Kes närtsib: homme näeme.”

*) Aasov – linn Aasovi mere ligi, Doni jõe ääres.

Jäeb vait ja uinub une süles
Seal Vene tsaari vaenlane.

Koit ida taevast kullal ehib.
Poltava künkail, kahel pool
Suurtükid pauk’vad. Vaenlus vehib.
Suits veerleb, nagu sini-vool
Ja ujub lendval tuule hool.
Mäe salgad endid kokku sulg’vad.
On siht’jad peidul põesastes.
Ju pommid lend’vad, kuulid hulg’vad;
Ja oda otsad ootuses.
Ja Rootsi mehed rammu süles
Seal tõt’vad tule ette üles;
Ees ratsamägi heitleb, keeb;
Tal jalavägi tormab taga,
Ja kärmel, hoolsal käigil aga
Kõik tungimised kindlaks teeb…
Kül mereahne välja viirtel
On mürin, kärin siin ja seal;
Kuid ilmsi võimas võidu kiirtel
Ju paistab meie poole peal.
Pomm murrab pealetung’jad maha
Ja südid võitjad segi a’ab.
Läeb Rosen kitsastiku taha
Ja Schlipenbach meilt löödud saab*).
Me raugestame Rootsi rammu,
Ju nende kuulsus kahvatab,
Ja sõja jumal meie sammu
Siin igal astel õnnistab.

*) Rootsi kindralid.

Siis järsku võimsal vaimustusel,
Täis julgust heljus Peetri hüid:
“Meid aitku Jumal!” Telgist nüid
Ta ülemate saadetusel
Seal tuleb välja. Silmad tal
On laulja hiilgel. Nägu läigil.
Ta – hirmutav, ta – ilus käigil.
Ta on, kui pikne taeva all.
Seal hobuse nad toovad talle,
See seatud valmis sõidule.
Tuld aimates truu hobune
Veel vaatab viltu lagedalle
Ja rutul ratsaniku all
Siis sõidab teele tuhinal.

Kesk päev on käes. Ja palavuses
Vaen jäänud soiku väsimuses.
Siin, seal on salgas kasakad.
End polgud kokku koguvad.
Vait sõja muusik, mängu kaja,
Suurtükidgi on küngastel
Ka vahe tunnil vaikusel
Ja seal, ja seal siis üle raja
“Hurraa!” kõik hõiskel hüiavad,
Sest polgud Peetrit nägivad.

Ja vaenu väljal vahvusega
Ta sõidab sõjaväe ees.
Ta piirab põldu pilkudega
Ja vaatab ümber võimu sees.
Ja nagu lennul tema taga
Kõik abimehed õhinaga –
Need ammetnikud agarad –
Ka ratsutades ruttavad:
Seal Scheremetjev sõidu-käigil
Rjepnin ja Brjus ja Baur ka,
Ja õnne sülelaps*), kes läigil
Poolkuningliku paistega.

*) Vürst Menschikov.

Ka Kaarel ilmus kahvatanud
Siis oma väge saatma seal;
Haav oli teda uimastanud:
Ta istus kanderaami peal
Ja teenrid tõivad teda tõttes
Truu ülemate hulga ees.
Ta viibis vagusaste mõttes
Ja mõetis vastast mure sees.
Näis, nagu astuks vastu ööle,
Näis, kui ei kipuks vägimees
Siin enam soovitava tööle.
Käe näitel kähku väe siis
Ta Venelaste peale viis.

Ja Vene vägi vaenu ihal
Läks vastasega kokku vihal 
Poltava lahing sündis seal!
Kesk suitsu, tuld – kus tina sadu
Lööb mehi maha, kannab kadu –
Nood ikka langend roodu peal
Seab ennast ette. Ratsavägi
Kui lendav pilv, kui liikuv mägi
Teel hukkab, tallab, häävitab
Ja murdvaid mõõku mängitab.
Ning nõnda vabalt väge niites,
Üht ladet teise otsa liites,
Raud pommid, mööda sõja merd,
Maad lõhuvad ja löövad werd.
Mees meest seal murrab, raiub, rõhub
Ja tõrjub, torgib, lõikab, lõhub….
Seal särin, pragin, vere vool,
Seal surm ja põrgu igal pool.

(Lõpp tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 7, 31. oktoober 1886, lk 210-213.

Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Kolmas lugu.

Nüid leek’vas sõja laenettuses
Neid väe käike vaimustuses
Kõik vaprad väe ülemad
Täis ootust, lootust uurivad:
Nad iga torrmi tundvad ruttu
Ja a’avad isekeskis juttu.
Kuid Moskva tsaari ligidal –
Kes on see mees, kes vanaduses
Nii jäänud nõdraks jõuetuses,
Et kandeks kahel kasakal,
Kes aga siiski agaraste
Veel mõedab võitlust mõnusaste?
Paléi, Paléi – see on see mees!
Kuis vangis raugenud tal rammu!
Ei enam, nagu enne ammu,
Ta sõida kasakate ees!
Kuid miks tal silmis lehvis läige?
Miks kohutava viha käige
Tal paistis järsku palge peal?
Mis teda segada võis seal?
Või nägi läbi sõja laeene
Masepat, oma vaenlast, ta
Ja sellel pilgul põlgas, vaene,
Nii vanadust, kui nõdrust ka!

Masepa mõttes sügavaste
Seal vaatas võitlust vagusaste,
Ja tema meelsed mässajad.
Käis järsku pauk. Masepa vaatis:
Püss Voinarovski *) kätel seal
Veel suitsu lagedalle saatis:
Kuid mõni samm sealt platsi peal
Noor kasak, nõdralt veres veerles;
Ja hobune tal ajades,
Et tolmu sammas taga keerles,
Ju kadus ära kauguses.
See kasak tuhinaga tahtis,
Mõek kindlalt keerutamas käes,
Masepa juurde murda väes.
Masepa sõitis ligi, vahtis
Ja ihkas otsust, aga mees
Ju heitles surmaga tall ees,
Kuid pilk veel vastast süia püidis
Ja viha välkus palge peal,
Ja seal, ja seal, nii õrnalt hüidis
Maria nime tema heal…
Kuid varsi, varsi võit on näha. –
Hurra! eks Roots ju vaarund wäha!
Oh rõõmu! õnn meil avaneb!
Veel hoop – ning Roots ju põgeneb!… **)
Ja ratsavägi valjusega
Seal tõttas vaenlast tabama,
Stepp külvatud sai kehadega,
Kui pihulaste parvega.

*) Voinarowski oli Masepa õe poeg.
**) Vürst Menschikovi osavate arenduste pärast oli pealahing juba ennemalt ära lõpetatud. Töö ei kestnud kahtegi tundi. A. P.

Tsaar Peeter piab võidu pidu
Tal silmad õnnel säramas.
Täis rammu kerkind rõõmu idu.
Kõik vägi ümber hõiskamas.
Tsaar võtab vastu tervitades
Kül oma vürsta, võeraid ka.
Ja Rootslastelle, rõõmustades,
Joob tervist tema tänuga:
Neid õpetajaiks nimetades.

Kuid, kus on ülem võeras veel?
Kus meie ülem õpetaja?
Kus see nüid, kelle kangust teel
On murdnud Moskva uuendaja?
Ja kus Masepa? mässaja?
Kus on ta peidul hirmu süles?…
Miks pole Kaarel pidul ka?
Miks petis pole poodud üles?

Näe, ratsal tühjal stepil nüid
Masepat Kaarlit kihutamas:
Nad põgenevat. Peaste püid
Neil põues. Oht, mis ähvardamas,
See kingib jõudu kuningal:
Haav ununenud ära tal.
Ta sõidab suure tuhinaga,
Sest Venelased kannul veel;
Ja tema teendrid vaevalt aga
Tal järel sõita sõudvad teel.

Ja põgenevat salka saates
Masepa sõidab kõrval tal;
Ta sõidab virgalt ette vaates…
Ees näikse maja… Hirmu all
Miks kohkus hetman kohmetades?
Miks majast mööda kihutades
Ta kaugelt ringi keerutas?
Mis teda teel nii takistas?
Või tuletas see maja talle
Vast miski meelde mulju all,
Ja hüidis asju ärkavalle,
Mis olivad ju uinuval?
Sa teiste õnne häävitaja!
Kas tundsid seda tühja maja,
Kus enne õnn kord heljus peal;
Kus tihti viina vaimustusel
Sa ise sõbra hoolitsusel
Vast heitsid nalja meeleheal?
Kas tundsid tuba puude taga,
Kus vaga ingel elas sees,
Kus öösel ise õhinaga
Sa viisid tema?… Tundsid mees!…

Öö heidab varju stepi üle.
All Dnjepri jõe ääres seal
Nii õrnalt heljub une süle
Ka Peetri vastaliste peal.
Seal magab Kaarel, maitseb rahu:
Poltava töö tal unustud.
Masepa uni muljutud:
Must vaim ei vaikusesse mahu…
Ja häkki kostab kõrva tal,
Et teda hüitakse… Ta ärkab
Ja vaatab… Enda ligidal
Seal kohe musta kogu märkab.
Ta kohkub nagu kirve all….
Seal seisab tortis juuksetega
Ja sisse vaund silmadega,
Nii katkend räbalate sees,
Kuu helendava hiilge ees…
“Või näen und?… Maria.. Sina?”

Maria.
Ah, tasa! Isa ema seal
Vast uinusivad… Kardan mina:
Neid äratab ehk meie heal.

Masepa.
Maria, vaeseke, oh ärka!…
Sa Jumal, mis on juhtunud!…

Maria.
Jah, kuule kavalust ja märka,
Mis tükk neil välja mõteldud!
Mul ütles hoiatades ema,
Et surnud on mu isake;
Seal juures sala näitas tema
Üht halli pead, – oh Loojake!
Kuis pahast jutust põgeneda!
Noh mõtle: nagu ma ei tea –
Ta näitas ju, ma nägin teda:
see oli päris härja pea!
Kuis tahtis tütart petta tema!
Kas pole häbi piinata?
Ja selle eest, et põgenema
Ma oleks peasend sinuga!
Kas võimalik!”
Kõik vagusaste
Masepa kuulas sumedaste
Kuid mõtte kiire mässu peal
“Ja siiski”, neiu sõnab seal:
“Mul meeles pidu lahedaste
Ja rahvas… surnu kehad siis…
Ja pidule mind ema viis…
Kus olid sina?… Sinust lahus
Miks süda öösel otsin sind?
Aeg koju minna… Käime rahus…
Ah, näen ma, mu pea, mu rind
On segased… Sind teiseks mina
Siin arvasin… See pole sina
Mu vanake… Oh jäta mind!…
Su vaade sunnib värisema.
Sa oled hirmus. Aga tema
On ilus: arm on silmis tal.
Tal jutud õrnad, õrn ta jumi
Tal habe valge nagu lumi –
Kuid sinu habe – vere all.”

Ja kohutava naeru kära
Maria tõstis tema ees
Ning hüppas üles, jooksis ära,
Jäi peitu pimeduse sees.

Läks mööda öö. Ju jumas koit
Maas lehvis keedu tule loit;
Hoolt toidu eest seal mehed kandsid
Ja teised Dnjepri kalda peal
Veel hobustelle juua andsid.
Seal Kaarel ärkas unest ka.
“Ohoo, Masepa, tõuse üles!”
See aga ammu uneta,
Ei tunne vaikust vaimu süles;
Rind õhkel, raske hingata.
Kõik seab ta valmis kibedaste
Ning teiste seltsis teele läeb,
Ja pilk tal kiirgab koledaste,
Kui tuttav piir ju taha jäeb.

Läks aastasada – ja mis sära
Neist võimsaist, uhkeist meestest veel
On alles jäänud aja teel?
Ju nende põlv on kadund ära
Ja nende vaenu veermed ka
On otsa saanud sellega,
Kuid Vene riigi väljadelle
Poltava vapper võidumees
Auusamba suure eneselle
On seadnud üles ilma ees.
Ja seal, kus vesked siivuulised
Benderi ümber piiravad,
Ja varemille vaatavad,
Kus vallid, enne vaenulised,
Nüid tõpra karju toidavad –
Seal maja müiri ees, mis maetud
Ja otsa saanud aja-teel,
Kolm trepi astet samblal kaetud
Vast Rootsi Kaarlist rääk’vad veel
Sest nende peal nii julge, äge,
Ta tõrjus kallalt Türgi väge,
Kes kippus tungil kaela tal’.
Kuid käija asjata seal aga
Masepa hauda otsiks taga;
See mees on ammu unustud;
Vast ükskord aastas vägevuses
Saab kiriklikus koguduses
Veel vandel teda vaevatud.

Kuid Kotschubeil ja Iskral, kahel
Neil haud on alles olemas:
Sest nende põrm on puhkamas
Seal õigelaste haude vahel.
Dikankas tammed kasvavad –
Mis sõbradest on istutatud;
Nad neist, kes süitult karistatud,
Veel praegu, praegu räägivad.
Kuid tuttav neiu – tunnistused
Ja tema saatus elu sees
On pilkne pimeduse taga
Ja peidu all. Veel arvast aga
Ukraina pime laulu mees,
Kui rahvale ta end’sest ajast
Masepa laule lõõritab,
Ka kurvast neiust kannatajast
Vast neidudele kuulutab.

(Lõpp.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 8, 30. november 1886, lk 243-246.