(Lenau põhjusmõttel.)

Kas mälestad mu arm: Kord õhtul hiljaks jäime,
Ma jõe kaldal rääk’sin Sulle õnsusest,
Mis piiraks meid, kui ühenduses kaime
Ja elu tee meil kumab, lehkab roosidest:
Sa vaikselt aja nikutasid pääga.

Nüid hingad kirstu sees! Su pale vaikne, puhas
Sealt püha rahu hiilgab vastu mull….
Kuid minu rinnus mässab valu hirmsas kuhas —
Mull’ taevas avaneks, kui korda läheks Sul
Veel korra nikutada tasa pääga. —

K. Krimm.

Sakala nr 16, 21. aprill 1893.