Kuis võid sa magada rahus,
Ja tead, et elan ma veel?
Mu viha võib jälle tulla
Ja siis on mul teine meel.
Kas tunned sa vana lugu,
Kuis kord üks surnud mees
Viis oma armsama ära
Öö sügava rahu sees?
Sa usu mind, imeilus
Ja imemagus roos:
Ma elan ja olen kõvem,
Kui kõik need surnud koos.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 36, 3. september 1899, lk 7.