(Ivan Turgenjev’i järele.)

Kui pidin sinust lahkuma —
Ei taha salata,
Et sind siis armastasin ma
Nii kuumalt, otsata.

Kuid nüüd, — ei rõõmu vähemat,
Nii visalt vaikin ma,
Su pilku kurba, sügavat
Ei mõista taha ka.

Ja aina räägid ikka mull’
Me’ armsast kodumaast,
Kuid kõik see õnn — oh Jumal küll! —
Nii võõraks jään’d ma t’ast.

Ma palju päevi pärast näind,
Ja palju raskusi, —
Hulk õnnesi ka meelest läind,
Ja tühje kurbtusi.

R. Hansson.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 44, 3. november 1898, lk 205.