Karl Geroki järele G. E. Luiga (M. Vogelbergi puulõikega).
Kui vaatan kõike loodust kevade,
Kus mets ja muru roheliseks kiirvad,
Kus õite ilu ilmub oksale,
Kus öödgi läbi linnud laulma jäevad:
Siis voolab lootus minu hingesse,
Ei usu ma, et käes ju viimsed päevad,
Mil kõik see ilm, mis patust rikutud,
Saab kohtumõistjast põrmu lõhutud.
Mu palgele kui armusõna tooja
Siis puhub lõunatuul nii lahedalt,
Mu meelest on, kui hoiaks helde Looja
maad otse emakätel hellemast’:
Veel viigipuu saab ühe suve sooja,
Veel päikse paistel, kastet ülevalt,
Veel arm tal ühe aasta aega annab,
Kas ometi ta viimaks vilja kannab!
Ja kui siis lapse pääle vaatan ma,
Ta silma, mis on vaga, valskuseta,
Kes vaatab loodust puhta rõõmuga
Ja kelle süda kedagi ei peta –
Siis jälle ma ei taha uskuda,
Et rahva sugu lugu lootuseta,
Et ta on kuivand puu ja kõlbmata
On mujale, kui tules põlema.
Siis rõõmustab mu meel, et Looja pale
Veel täitsa kadund pole looduses,
Veel sünnib lapsi meie Jumalale,
Kui kastetilku koidupuna sees.
Kes teab, mis sestgi lapsest nähtavale
Kord tuleb, prohvet, ehk üks mägimees?
Sest Jumalal on teesid mitu sada,
Kuis oma usu võtab avaldada.
Olevik nr. 24, 13. juuni 1895, lk 570.