Kevade

Ch. Fr. Eppleri järele.

Kevad’, magus taeva laps,
Tulnud sa meil jälle?
Hõljud tasa, mahedast,
Mäekingust alla?
Astud oma kõrgusest
Vaba ilma pääle,
Et kõik sinu iludest
Rõõmsalt tõstvad hääle?

Nüüd kõik rõõmsad laulikud
Jälle meile sõudnud,
Pidu auuks ööpikud
Ka ju siia jõudnud;
Vana, talve mure-laul
Vaikind nende elul,
Loodus kevadisel auul
Ärkand uuel ilul.

Aga süda – kudas siis?
Oled sa ka ärgan’d?
Sääl, kus kõigil lahke viis,
Õitsele kõik tärgan’d?
Kas sa omast une-rüüst,
Omast mure-mõttest
Tõusnud, tunned kevad’ hüüst
Rõõmu, tema tõttest?

Alles siis võib kevade
Tõsist rõõmu tuua,
Kui ta ka me südame
Uneks võinud luua,
Kui ta mahe armu-õhk
Sinu meeli täitnud,
Siis sul elu-kevade
Õieti on koitnud.

Eestistanud Leili.

Linda nr. 19, 12. mai 1895, lk 307