(Schilleri järele.)

Miks põlgad meie rõõmsaid noorus-viise
Ja õpetad, et tühi armastus?
Sa seisad jahes talve külmas ise
Ja pilkad meie kuldset õilme kuud.

Kord kui veel ise noorus nurmel võitlid,
Kõik elu hakata, kui kangelane näid,
Üht õnne taevast kahe käega hoidsid
Ja armu jooki neiu huultelt jõid.

Oh süda, kui siis raske ilma kera,
Ta käigist oleks kukkund kõrvale,
Ei armu meres uinudes ta kära,
So kõrv ei oleks kuulnud poolestki!

Sest mõtle veel so noorus õitsvaid aegi,
Eks armastus kõik valjust ümberlöö?
Kui meie silm ka seda nii ei näegi,
Ei taevaliseks inimest sa loo.

Õnn sellele, kell’ kärel elu keskel,
Soe veri pisut palavamalt keeb —
Las’ jääda õntsamate ilma lastel
Mis surelik vast võimata siin näeb.

Eks sunni muldne seltsiline seda
Meil’ Loojast antud vaimu vangi eneses —
Ta keelab meid siis puhtaks ingliks saada,
Ta järel kõnnin — inimlikus väes —

J. Alp.

Sakala nr 8, 21. veebruar 1887, lk 2.