Uhlandi järele J. Parv.
Kuis uhkeste mu akna all
Kask kasvab võimsas väes!
Ta kiigub, kõigub kahinal,
Kui torm ja vihm on käes.
Ka minu süda süttib nii,
Kui saatus lainid loob.
Just siis mu kannel kõlabgi,
Kui elu tormi toob!
Olevik nr. 31, 2. august 1893, lk 660.
Pärslaste laul. Herderi kirjadest P. Jakobson.
Määramata sügav meri
Piirab meie maad ja elu.
Laened löövad laente pääle
Pilved katvad vete voogu,
Tulevik su ees on tume:
Ainult olevik on julge
Temast otsi elurõõmu.
Vaata kõrges mägestikus
Lendab kotkas pilve poole,
Puistab tolmu tiibadelta,
Tunned sina tema jõudu,
Kuhu lendab vaba kotkas? –
Ainult olevik on julge,
Temast otsi elurõõmu.
Päevapaiste on su palge,
Nagu öö on sinu juuksed.
Sinu huuled koidupuna.
Aga koit ja öö ja päevad
Ilusamad sõudvad mööda:
Ainult olevik on julge,
Temast otsi elurõõmu.
Olevik nr. 29, 19. juuli 1893, lk 621.
(Среди долины ровныя…)
Mersljakovi järele B. Weber.
Kesk laia orgu lagedat,
Kus küngas määratu,
On õitsemas ja kasvamas
Suur uhke tammepuu.
Kui tuul ta okstes tuhiseb,
Siis kuulub kaeblik hääl:
Tamm üksi, üksi seisab siin
Kui soldat vahi pääl.
Kui tõuseb kuldne päikene –
Kes hõiskaks tammega?
Kui lagendikul hulvab torm –
Kes võtaks kaitseda?
Tal männad, kased kaharad
Ei kasva ligidal,
Ning üksgi haljas põõsake
Ei ole seltsiks tal.
Oh, vileks võimsal tammelgi
On üksi kasvada!
Oh, kurb siin ilmas mehelgi
On üksi elada!
Olevik nr. 29, 16. juuli 1896, lk 668.
Saksakeelest V. Grünstamm.
Oh õitsegu need vaiksed päevad,
Nii selged, imeilusad!
Nad rinnast õrnalt läbiläevad,
Kui kaunid kandlihelinad.
Ja rikkumata taevarahu
Mu süda täis saab igavest,
Ei hingesse see õnn kõik mahu,
Mis särab armusilmadest.
Oh õitsegu need vaiksed päevad! –
Miks vanu haavu puutuda!
Las’ unustuse rüppe jäevad
Nad igaveste uinuma.
Nüüd on veel asja rõõmustada,
Veel aeg, et olla õnnelik,
Veel õieline elurada,
Veel eemal tume tulevik!
Oh õitsegu need vaiksed päevad!
Torm tõuseb liialt varagi.
Küll uusi pilvi silmad näevad
Ja lained tõusvad taevani …
Sest õistku nad, sest ilutsege,
Mu ihkav süda, hing ja meel!
Kõik mustad varjud, taganege!
Veel õnnepäike paistab, veel …
Olevik nr. 28, 15. juuli 1897, lk 634.
Petöfi järele Jaan Parv.
Ma mõelsin järel’ kõige tee
Kuis ema tereta’,
Kui teda vaatma tõtates
Ta tuppa astun ma.
Mis ütlen sulle, emake,
Nii üle mitme a’a,
Kui käed mu järel sirutad
Sa välja armuga?
Nii mõnda soovi südamest
On välja mõeldud mul –
Kuid aeg lääb siisgi igavaks,
Ehk hobu lendab küll.
Ma astsin tuppa … tormiselt
Mind tõmbas kaenla ta;
Ta rinnal tummalt rippusin
Kui vili oksalla.
Olevik nr. 28, 15. juuli 1891, lk 577.
Krõlovi mõistujutt. A. Grenzsteini tõlge.
Jumal kinkis lõvile
Noore priske pojukse.
Enne veel kui möödas aasta,
Pojukene tõusis maasta,
Tuli välja pesassa
Kuningana sammuma.
Isa hüüdis rõõmuga:
See mu järeltulija!
See käib auusalt isa rada –
Seda tarvis kasvatada
Suure riigi kuningaks,
Valitsejaks vägevaks.
Kes on, keda lasen ma
Poja tsaariks kasvata,
Et ta auusalt krooni kannaks,
Riigil’ rahval’ rammu annaks?
Lõvi isa küsis nii,
Ajas asju aegsasti.
Võtan vahest rebase?
Ta on tark ja terane.
Kui ta kuulus valetaja!
Rikub kuningliku maja,
Rikub noore kuninga,
Kes on t õ e tõsteja.
Võtan müti? Olla ta
Kange korrapidaja.
Aga mütt ei kaugel’ näe,
Kitsast urkast ta ei läe.
Valitseja üle maa
Peab vabalt vaatama.
Aga lõupart? Vägev mees
Raske sõjakunsti sees!
Kuid – ei tunne politikka,
Eksib tsiviilasjus ikka,
Ainult kange lõhkuja –
Riigil tarvis kosuda. –
Lõvi otsis hoolega –
Parajat ei leidnud ta.
Olid ühel suured head,
Olid tal ka suured vead.
Kasvatada kuningast,
Seks on tarvis kangelast.
Kotkas, õhu kuningas,
Oli kõrgel lendamas,,
Nägi, kuida lugu paha,
Tuli pilve piirilt maha,
Võttis kuulsa kuninga
Oma hoolde kasvata!
Isa-lõvil rõõmus meel,
Et kord asi õigel teel:
Valitsejat valitseja,
Suure riigi talitseja
Tahtis targaks õpeta’,
Isa muret lõpeta’.
Lõvikene lõbuga
Võttis õppust kotkalta.
Armurikas linnupere
Kandis üle maa ja mere
Noore lõvi kuulsuse.
Kiitust, tänu kotkale!
Sõudis aasta, sõudis kaks,
Lõvi kasvis kangemaks;
Isa teda kodu ootis,
Riik tast rohket rõõmu lootis.
Viimaks jõudis kodu ta
Koolitarkust näitama.
Riigi suured ülemad
Lõvi juurde tõtsivad;
Rahvast murrus kokku sõudis,
Lõvi koolist kodu jõudis,
Isa teda kaisutas –
Kuis see rõõmu paisutas!
Poeg, nii tõstis isa häält
Kuningliku trooni päält,
Mina astun alla hauda,
Sina valitseja-lauda:
Ütle, kuida mõtled sa
Riiki, rahvast õnnesta’!
Isa, seda olen ma,
Kätte õppind kotkalta:
Loomi tarvis õpetada
Käima uue aja rada –
Õpetan neid hoolega
O k s a l p e s i p u n u m a.
Hilja troonilt hüüeti,
Parandust veel püüeti:
Poeg, su kasvatus läind luhta
Pääd sul tuleb uuest uhta –
Kui sa valitsejaks saad;
Tunne rahvast, tunne maad!
Olevik nr. 28, 11. juuli 1895, lk 666.
Chomjakovi järele Vene keelest G. E. Luiga
Suur on töö, võidelda valves,
Tõrjuda hõelust ta teel.
Kannata, armasta palves,
Sest aga suurem on veel.
On sulle haavasid annud
Kibedalt kiusatad käed,
On sind ehk kütkesse pannud
Nurjatud validad väed.
Maha kui pettes sind jäeti,
Piinati päevad ja ööd –
Võta siis uskus, sa väeti,
Tee seda suuremat tööd.
Temale antud on tiivad,
Kergelt, ja vägevalt need,
Ülesse kõrgel sind viivad,
Kuhu ial vaen ei saa teed.
Üle vangikoa harja
Üle kisa ja kära,
Üle vaenlaste karja
Üle viib kaugel sind ära.
Olevik nr. 28, 9. juuli 1890, lk 741.
J. Lautenbachi Läti laul. Tõlkinud K. E. L.
Kolme värvi taeva sina
Hoiab ilma otsani,
Kolme värvi pean mina
Üliarmsaks alati.
Üks on värvi roosikarva,
Teine lume läikega,
Kolmas hiilgab kullakarva
Üle laia ilmamaa.
Üks see kumav koidu läike,
Teine hõbekuues kuu,
Kolmas sätendaja päike,
Heledam kui ükski muu.
Oh, kuis täidavad nad rinda
Imelise võimuga!
Süda, tunne nende hinda,
Isamaad nii armasta!
Olevik nr. 27, 2. juuli 1890, lk 722.
Prantsuse k. –rgn.
Sind armastan ma kuni lilled ilul
Veel sinu kodu õied ehivad,
Ja kuni kuldsel kevadisel vilul
Veel linnud leht’des armust laulavad.
Sind armastan ma, kuni tähtesära
Veel õhtal hoovab sinu kambrisse,
Kui kuldne koit a’ab pimeduse ära
Ja annab aset uue päevale.
Sind armastan veel siis, kui truuduseta
Sa armuvande murrad, tõotuse;
Ehk süda mul küll lõhkeb lootuseta –
Ta tuksub siisgi ainult sinule.
Olevik nr. 25, 20. juuni 1895, lk 594.
Püha Jago*
Venekeelest G. E. Luiga
Püha Jago suri ära
Ja siis tuli taevasse,
“Oled meelepärast mulle,”
Ütles Jumal temale.
“Et sa maa pääl olid vaga,
Võid nüüd taevas elada,
Ja mis ial ka veel palud
Tahan täita armuga.”
Ja siis palub püha Jago:
““Anna Sa mu kodumaal
Palju rikkust, palju päikest.””
“Seda saab Hispanial.”
““Anna ikka sõjaväele
Vaprust minu kodumaal.
Anna vastu neil ju kuulsust.””
“Seda saab Hispanial.”
““Tarka valitsust veel anna,
Et võiks õigus elada!””
“Tarka valitsust veel tahad?
Võimatu, jah võimatu!
“Siis ju päris paradiisiks
Muutuks sinu kodumaa
Ja kõik inglid põgeneksid
Taevast sinna elama.
“Sedaviisi tuleks taevas
Korratus ja segadus –
Sellepärast jäägu teile
Teie vana valitsus.”
* Santi-Jago on vagaaegse vaga jutu järele Hispania maa patron, s. o. kaitseja ja eestkostja.
Olevik nr. 24, 16. juuni 1898, lk 555.
Saksa keelest K. E. L.
Laitsin teraval sõnal
Halbdust siin ilma sees,
Laitsin rumalust, toorust
Nagu suur kriitika mees.
Ette tõin viimse kui vea,
Näites kui peegli sees –
Keegi ei põland mu tegu,
Vihkand mind ükski mees.
Aga kord julgesin kiita
Ühte ma teiste ees –
Nüüd on mul kitsikus käes,
Vaenlane iga mees.
Olevik nr. 24, 14. juuni 1893, lk 521.
Karl Geroki järele G. E. Luiga (M. Vogelbergi puulõikega).
Kui vaatan kõike loodust kevade,
Kus mets ja muru roheliseks kiirvad,
Kus õite ilu ilmub oksale,
Kus öödgi läbi linnud laulma jäevad:
Siis voolab lootus minu hingesse,
Ei usu ma, et käes ju viimsed päevad,
Mil kõik see ilm, mis patust rikutud,
Saab kohtumõistjast põrmu lõhutud.
Mu palgele kui armusõna tooja
Siis puhub lõunatuul nii lahedalt,
Mu meelest on, kui hoiaks helde Looja
maad otse emakätel hellemast’:
Veel viigipuu saab ühe suve sooja,
Veel päikse paistel, kastet ülevalt,
Veel arm tal ühe aasta aega annab,
Kas ometi ta viimaks vilja kannab!
Ja kui siis lapse pääle vaatan ma,
Ta silma, mis on vaga, valskuseta,
Kes vaatab loodust puhta rõõmuga
Ja kelle süda kedagi ei peta –
Siis jälle ma ei taha uskuda,
Et rahva sugu lugu lootuseta,
Et ta on kuivand puu ja kõlbmata
On mujale, kui tules põlema.
Siis rõõmustab mu meel, et Looja pale
Veel täitsa kadund pole looduses,
Veel sünnib lapsi meie Jumalale,
Kui kastetilku koidupuna sees.
Kes teab, mis sestgi lapsest nähtavale
Kord tuleb, prohvet, ehk üks mägimees?
Sest Jumalal on teesid mitu sada,
Kuis oma usu võtab avaldada.
Olevik nr. 24, 13. juuni 1895, lk 570.
Venekeelest –ler–
Sulle, oh noorus, ma pühendan laulud,
Kallimad viisid ja õrnemad hääled!
Õiede hõlmas sa, õnnelik noorus,
Rõõmude rüppes ja laulude lõbus,
Kurbduse kojas ja pisarais palgil
Leinavas seltsis ja hoigavas hädas:
Ikka sa leiad üht trööstivat seltsi,
Ikka sul tõde ja armastus saatjaks.
Tuline noors ja mureta noorus,
Palju sul keeli ja palju sul hääli!
Kõigele, mis aga puudub su keel,
Saadad sa vastuseks erksamaid meeli.
Hõiskavas rõõmus ehk hoigavas valus
Uhkelt ja võimsalt sa edasi sõidad:
Julgust ei puudu sul, tormiga võitled,
Arva saad võidetud, sagedast võidad!
Olevik nr. 23, 8. juuni 1892, lk 485.
Venekeelest A. Grenzstein.
Miks sa ikka, kallis ema,
Õest armsast tõendad:
Ilmas ilusamas tema
Rahus, rõõmus viibivat?
Oh, sääl ilmas pole niitu,
Aasu, aru õitsevaid,
Kust ta leiaks ajaviitu,
Leiaks lille lõbusaid!
Kostab ema: “Taevas saatvad
Inglilaulud lahkujat,
Koidud valendajad vaatvad,
Tähed kõrgel kõnnivad.”
Aga sääl tal pole ema,
Vaesel puudub emake,
Kui ta läheb ilutsema
Inglitega murule!
Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 619.
Riiminud A. M. Saar.
Kes mängib eluga,
Ei ial korda saa;
Kes end ei valitse,
Jääb orjaks tõeste.
Goethe järele.
Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 617.
Riiminud A. M. Saar.
Üks ori ja üks peremees
On igaühe südames.
Kui muret peremees ei kanna,
Hääd vilja süda ka ei anna.
Rückerti mõtte järele.
Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 617.
Riiminud A. M. Saar.
Oh tõde, oma kaunist wiina
Pead tihti weega segama,
Sest annad teda puhtalt sa –
Siis wõtab mõistus, saadab piina.
Rückerti järele.
Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 617
Riiminud A. M. Saar.
Kes teinud palju kära,
Veel ärgu uskugu,
Et kõik maailma ära
Ta paigalt ajand ju.
Fr. v. Salleti mõtte järele.
Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 617.
Riiminud A. M. Saar.
Ära hoia liiga tule ligi,
Tulest õnnetust siis sul ei sigi;
Tahad aga sooja, valgust sa,
Liiga kaugel ära seisa ka.
G. Rollenhageni mõtte järele.
Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 617,
Puschkin.
A. Grenzsteini tõlge.
Kui valmis mälestusesammas,
Ma lõin ta oma väega,
Ei teda riku ajahammas,
Ta pole tehtud käega.
Ei mina iial täitsa sure,
Ma elan põrmus põliselt:
Mu kannel kaotas kõik mure,
Ta ehib elu igavest.
Kõik kuulsa Veneriigi keeled
Ja rahvad merest mereni
Ja nende tunded, mõtted, meeled
Mind mälestavad järgesti:
Ma laulsin neile vabadusest
Ja vaese mehe valudest;
Ei hoolind enda viletsusest,
Ei kuulamatast kurjusest.
Ma maksin inimese võla:
Ma laulsin oma rahvale;
Tal pühendasin kandli kõla,
See hüüab talle järgeste.
Olevik nr. 22, 1. juuni 1899, lk 505.
H. Lingg. A. Grenzsteini tõlge.
Künnilind, oh kuule mind:
Hoia laulu-pugu!
Künnilinnu kaunim lugu
Saatis puuri tema sugu.
Künnilind, kuule mind,
Laulu lõbu hukkab sind.
Lilleke, nii lõbune,
Ära nõnda sära!
Kes su imesära näeb,
Kohe noppima sind läeb,
Lilleke, lõbune,
Sära saadab surmasse.
Neiuke, nii nägune,
Vaata varmalt ette!
Oled linnu, lille sugu:
Mõtle nende kurba lugu!
Neiuke, nii nägune,
Vaata ette varmaste.
Olevik nr. 21, 20. mai 1895, lk 498.
Riiminud A. M. Saar.
Tahad rõõmsast elada,
Kahte kotti kanna:
Ühte korja hoolega,
Teisest välja anna!
Goethe järele.
Kõike me hoolas püüdmine
Kääb arvast, kogemata õnneks:
Kuis õitseks siis küll lilleke,
Kui tema päikse hiilgust tunneks!
Goethe järele.
Olevik nr. 21, 19. mai 1890, lk 596.
K. Siebeli j. B. Weber.
Kirju liblik lendles
Lillelt lillele
Lahkeid tervitusi
Hüüdis õitele.
Sinilillekene
Niidu nõlvilla
Õedest unustatud
Õitses üksinda.
Liblik sinilillel
Tihti võersil käis; –
Miks ta teistest armsam
Olevat tal näis?
Olevik nr. 20, 19. mai 1898, lk 469.
Pärsia laul.
E. Kizberg.
Pean vaikima, kui süda rinnassa
Mul leekeb loidul armu leekessa,
Kes lillil ütleks: “Ära õilmitse,
Kui läbi ilma sammud kevade?”
Ja metsa puule: “Ära tuule voos
Sa kohise nii kanges maru hoos?”
Kes järvel ütleks: “Ära hiilga sa,
Kui suuteleb sind päike armuga?”
Sest ära nõua, et pean vaikima,
Kui arm mu põue täitnud lauluga.
Mu kullake, kui tahad vihta mind,
Et luulessa Sull tuksub minu rind!
Olevik nr. 20, 18. mai 1892, lk 422.
Mörike. A. Grenzsteini tõlge.
Lehvi, lehvi, kevade,
Lehvi tasa meie õue,
Meie põksuvasse põue,
Lehvi meie südame!
Vaikselt uinub veel
Lill kui ema süles –
Vaata, kevade ju teel:
Ärka, ärka üles!
Olevik nr. 20, 16. mai 1895, lk 474.