Heine järele.

Mäe orus on ratsanik ratsutamas
Tal murest on muljutud meel!
“Viib õnnede hõlma mind tundmata tee
Või valmilt haud ootamas eel?!
Ja kostust tal annab kajade keel:
“Haud ootamas eel!” –

Ja ratsanik ohkab, ja rinnale siis
Ta kurvalt vajutab pää.
“Jah, nõnda mind saatus siis surmale viib –
Mis sest, eks hauas ju hää!”
Ja kajana kostub hääl üle mäe:
“Eks hauas ju hää!”

Ta edasi sõidab, ja pisaraid hulk
Näib põskedel säramas silm,
“Kui lubab mind meelitav rahulist und,
Eks ole siis minul haud õnnede ilm!”
Hääl vastuseks kõlab – kuid kõrvale külm:
“Haud õnnede ilm!”

Heinr. Ostrat.

Postimees nr 292, 28. detsember 1892, lk 2.