Saksa keelest (Düna Zeitungist) C. Hermanni järele
B. Weber.
Suud tahan anda, armsam, sul
Ma viimast korda veel,
Et lahkumise tunnil mul
Nii kurb ei oleks meel.
Kätt surudes sa tröösti mind,
Sest jääd’valt lahkun ma:
Ei ial isamaad ja sind
Ma vaene näha saa!
Olevik nr. 42, 17. oktoober 1895, lk 996.
Petöfi järele Jaan Parv.
Ema, ema, vaene ema,
Kõige armsam emake!
Elu ega eilm ei saada
Troosti sõna sinule.
Noa kombel lasksid laevast
Lootustuvi lahti sa;
Kas ei õitoksal juba
Tagasi ei tule ta?
Ei su viimne soovimine
Täide lähe ialgi,
Ei su poja silmavesi
Niisuta su palgesi –
Niisuta su surnud nägu
Viimse soojendusega –
Armukese haua pääle
Silmad k u i v a k s nutnud ta!
Olevik nr. 41, 14. oktoober 1891, lk 837.
Heine järele M. Pukits.
Kui lahkuvad kaks hinge
Siis kätt nad annavad
Ja palju, palju nutvad
Ja valus õhkavad.
Ei meie nutnud mitte,
Ei õhkand valusalt, –
Meil pisarad ja õhked
Need tulid hiljemalt.
Olevik nr. 41, 12. oktoober 1892, lk 845.
Venekeelest –rgn.
Lihtne laanelilleke
Sattus lillekimbusse
Milles õits’vad näälik’sed
Lopsakad ja lõhnased.
Näälikene lõhna andis
Lihtsa laanelillele;
Tululine tutvus kandis
Kasu nõuda kõigile.
Olevik nr. 40, 3. oktoober 1895, lk 950.
Ernst Zieli järele B. Weber.
Kaukasuse lagendikul,
Kus Kubani lainte käik
Metsik, kohav kiirel voolul,
Viibib täiskuu selge läik.
Kõrbe öö kui päev valge,
Nõidusliku iluga,
Vihisedes veervad lained,
Kaetud valge vahuga.
Puuta rohulagendikul
Asub sume suine öö,
Pühalikult hõbehiilgel
Särab taevas tähte vöö.
Kuula! elu ilmub kaldal:
Vahitorni tõtates
Ronib onnist tulles kasak,
Kuna kõrbe vaikuses.
Säält Tscherkessiast, verivaenlast
Hiilab pilgul teraval,
Kes Kubani maade taga
Võitleb priius’ lipu all.
Sõda, surm tal meeles mõlgub –
Süda raskeks muutub sääl:
Kaugelt, kaugelt – kus stanitsa* –
Kostab kõrja-pilli hääl.
Õhus mahe, kurblik helin
Ilmub kaebelauluna,
Rohulaane hädad, valud
Kõlavad ta häälessa:
Et nii suur ja vägev loodus,
Võimus vältav järgeste,
Ning ta süles inimene
Kaduv tolmuterake. –
Ja need viisid kaja saatel
Sõudvad tõega meresse –
Näe! sääl Kaukasuse harjad
Koovad taeva sinasse.
* Stanitsa – asundus, küla.
Olevik nr. 40, 1. oktoober 1896, lk 920, 921.
Inglise lauliku Robert Burnsi laul. Saksakeelesest tõlkest A. Grenzstein.
Oh külmetaksid kõrgel mäel
Sa särgi väel, sa särgi väel,
Ma oma hõlma võtaks sind,
Kus soe rind, kus soe rind.
Kui tormaks tuulel tuhinal
Su ligidal, su ligidal,
Sa leiaks varju vaiksema,
Mu rinnalla, mu rinnalla.
Saaks elukohaks kõrbe ma,
Nii koleda, nii koleda,
Kuid su’ga oleks kole hiis
Mul paradiis, mul paradiis.
Kui leiaksin kord krooni ma
Ja sinu ka, ja sinu ka;
Siis kalliskiviks oleks sa
Mu kroonilla, mu kroonilla.
Olevik nr. 40, 1. oktoober 1890, lk 980.
Heine järele M. Pukits.
Mu pisaraist mulla põues
Saab kasvama lillede loor
Ja minu õhkedest sigib
Suur künnilindude koor.
Ja kui sa mind armastad, kallim,
Need lilled saad omale siis;
Ja sinu akna all hüüdma
Peab künnilindude viis.
Olevik nr. 39, 28. september 1892, lk 807.
Stolle järele W. G.
Üks puhtam hääl, mis helgib ilmale
Ja kuldsem kiir, mis tungib taevasse,
Üks kaunim lilleke, mis õitsemas
Ja püha tuli hinges sügavas
On leida sääl, kus vagalt südamest
On ema palvetamas lapse eest.
Siin nutetakse palju pisaraid:
Me elu sünnitab neid kibedaid;
Ja pühad tihti on need pisarad,
Kuid kõige pühamad nad voolavad
Küll armastava ema silmadest,
Kes palub oma armsa lapse eest.
Kus näete seda veikest hurtsikut
Sääl küünlatulest vaevalt valgusatud,
Ta on nii pime, must ja kolegi,
Kuid pühakoda on ta ometi,
Jah, pühamgi veel pühakodadest:
Sääl palvetab üks ema lapse eest.
Oh ütelge, mis on küll kõrgemal
Siin ilma pääl ja enam trööstivad!
See teadus tõstab hinge ülesse,
Ju inglitiivul viib meid taevasse.
Ka inglid vaatvad taeva kõrguselt,
Kui ema palvetamas lapse eest.
Olevik nr. 39, 24. september 1896, lk 896.
Lermantovi “Парусь.”
A. Grenzsteini tõlge.
Üks puri paistab merepinnal
Ja ujub meres ududes …
Mis otsib kaugel laine rinnal?
Miks kodurannast radunes?
Ei tuul tal mastis rahu hüia,
Ei laine rauge rahule …
Oh häda! Ei ta õnne püia
Ja ei ka õnnest põgene!
Ta jalgel heljub vete-ema
Ja kõrgel hiilgab päikene;
Kuid puri – maru soovib tema,
Kui saadaks maru rahule!
Olevik nr. 38, 23. september 1891, lk 778, 779.
Robert Burns’i järele G. E. Luiga.
Mu arm on õilme roosipuus
Mis õitseb lehekuul,
Ja iga sõna tema suus
On ime magus luul.
Kuis ilus oled sa mu eel,
Nii hell on arm mu sees,
Ma armastan sind, kuni veel
On merepõhi vees.
Kui kaljud kokku sulavad,
Kui kuivab merepind,
Kui kuu ja päike kustuvad –
Hing seni ihkab sind.
Nüüd üürikeseks lahkun ma,
Siis tulen usinast’,
Ei kümmetuhat versta ka
Mind keela tulemast!
Olevik nr. 38, 21. september 1892, lk 785
Goethe järele J. Parv.
Et voolage, mu lahked laulud,
Siit unustuse meresse!
Ei enam teie kõla kuule
Nüüd ükski noormees, neiuke.
Te kiitsite mu kuldast ainult,
Kes naerdes murdis truuduse
Teid pildusin kui vette mina,
Sest veega kaasa voolage!
Olevik nr. 38, 20. september 1893, lk 797.
Ü. p. G. E. Luiga.
Üks tapuväät aiassa üksinda
Kasvab maas madalas,
Neiuke nooruke valuga
Kibedast’ nuttemas.
Oh Jumal, haljendav, õitsev, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?
Kas humalas üles võib kasvada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus võib saärada,
Puudub ta kajakas tal?
Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940.
Внимая ужасам войны.
Nekrassovi järele G. E. Luiga.
Kui kuulen igal hommikul
Ma uusi ohvreid sõja kärast:
Ei naist, ei sõpra hale mul,
Ei kahju kangelase pärast:
Ah, naene teab end trööstida,
Ka parem sõber unub ruttu,
Kuid ühte hinge tean ma,
Kes ial ei suuda jätta nuttu.
Kesk meie püüdeid tühjemaid,
Kus pettus, valskus õitseb ilmas,
Veel tõeste püha pisaraid
Ma olen näinud ühe silmas.
Need vaese ema pisarad,
Mis lapse järel voolavad,
Kes vere väljal leidnud haua.
Ei kustu need, kui ialgi
Ka oma kurtud oksasi
Ei leinapaju tõsta jõua.
Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 756.
H. Ibseni järele G. E. Luiga.
Mäletan veel, kui oleks see täna just,
Et lehes ma nägin mu esimest luuletust;
Ma pingi pääl ikka ja mõelsin ju nägin und,
Ma mõelsin ja plaanisid tegin – oh õnnelik tund!
Ma ehitan lossi, küll tore peab saama see,
Kaks tiiva, üks suur ja teine neist veikene:
Suur koduks saab suurele luule vaimule,
Ja veike veiksele kenale neiule.
Küll ilus ja tore plaan oli mu vaimu ees,
Kuid kahju, et hiljem sääl segadust leidku sees,
Sest meister sai mõistlikuks, loss aga hulluks jäi:
Suur tiiv liig veikene, veike veel lapitud sai!
Olevik nr. 37, 14. september 1892, lk 764.
Goethe järele J. Parv.
Kõrgem, anna, et mu käsi
Enne päevatööd ei väsi,
Et ma orjaks vara, hilja!
Tõest’, see pole unenägu:
Iga hoolas töö ja tegu
Kannab pärast kaunist vilja!
Olevik nr. 37, 13. september 1893, lk 781.
Prantsuse lauliku Nicolas Martini laul.
B. Weber.
Kord õitserikkal lehekuul
Lind laulis rõõmsalt toomepuul.
Ta tiivul helkis kiirgav loit
Kui tuleleek, mis kumav koit.
Küll puhtalt, armsalt laulis ta!
Ning ühes hõiskas temaga.
Tal võidurõõmsalt kõlas viis,
Mu rinda lootus täitis siis.
Oh nooruspõlv, sa kuldne lind,
Kuis taga igatsen ma sind!
Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.
Jaan Parve ümber pannud.
Mu süda on kui pome öö,
Kui puude mühin metsas;
Kuu tõuseb üles pilve alt
Nii hiilgavalt,
Ja vaata, mets on vaik ja mühin otsas.
See kuu sa oled, armuke;
Oh, saada silmaläiki
Üks ainus kord mu pääle ka.
Täis rahu sa,
Mu tuksuv süda rinnas ka jääks vaiki.
Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.
Jaan Parve ümber pannud.
Sa niiske suve-õhtu,
Kui armas mulle sa!
Veel taevast katvad pilved
Ei tähti näha ka.
Kui piiga pehme musu
Nii soe ja õrn on õhk;
Alt orust tõuseb üles,
Nii magus lille lehk.
Ma tahaks laulu luua,
Mis selle sarnane;
Kust telda sarnast kõla,
Mis tume, õrnake?
Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.
Ei lained sellest seletust või anda,
Mis varjavad nad märjas voogudes,
Nii ainult näost ei või ära tunda,
Mis inimesel liigub mõtetes.
Torm mässab, tõstab laineid vastu taevast,
Ja põhjas siisgi vesi vagune;
Nii võib ka süda valutada vaevast,
Kui nägu paistab rõõmus, naerune.
Kui mere põhja pilkust võiks saata,
Ei pärlid sääl, vaid surma näeksime;
Võiks vaenlasele südamesse vaata:
Ehk armastust sääl näha saaksime!
Poola keelest N.
Olevik nr. 36, 9. september 1891, lk 739.
Tõlkinud P. Grünfeldt.
Ainult armastus meil annab elu,
Elu toob meil aga valu;
Aga arm ja valu üheskoos,
See on elu ülem õnneloos!
E. M. Oetinger.
Olevik nr. 36, 7. september 1892, lk 750.
Prantsuskeelse laulu järele, mis Maria Stuart aastal 1542 Prantsusmaalt lahkudes luuletas.
L. Eichwaldt.
Hääd tervist, kallis Prantsusmaa,
Mu kasvukoht, kus rahu sees
Ma rõõmu tundsin lapsena:
Sa kaod kui udu silma ees.
See laev, mis sinult kannab mind,
Viib poolt mu vaimust endaga,
Kuid teine pool ei jäta sind,
Maid jääb su juurde elama.
Sääl kõndes kadund õnne raal
Saab ta mu südant sundima,
Et kõigel oma elu aal
Sind meelest ta ei unusta.
Olevik nr. 36, 5. september 1895, lk 859.
Jaan Parve ümber pandud.
Meil nagu tormi tuulel
Aeg kiirest’ mööda lääb,
Kui huule seisab huulel,
Rind rinna äärde jääb. –
Ilm läheb pilve ruttu,
Torm tulemas ka siis –
Rõõm veike, rohkest nuttu,
Nii armastuse viis!
Arm palgaks saadab paha
Ja kurbdus on ta and;
Kuid lahkuda ei taha,
Kes korraks kokku saand.
Sest kergem siisgi kanda
On kurvastus ja piin,
Kui ialgi ei tunda
Üht sarnast õnne siin.
Olevik nr. 36, 3. september 1890, lk 902.
Saksa keelest Eeva Nõmm.
Kevade.
Naeratades ema süles
Puhkab süüta lapsuke,
Mureta ta vaatab üles,
Uinub veel kui inglike.
Suvi.
Haljal aasal puude vilus
Puhkab noormees rohu sees.
Tulevik, nii hiilgav, ilus
Seisab vaimu silma ees.
Sügis.
Kalli naise südamella
Puhkab kaasa õnnessa.
Mure kortsud käsi hella
Pühib otsalt armuga.
Tali.
Pehmel toolil tule valgel
Puhkab auuväärt raugake,
Muinasjutte lahkel palgel
Räägib laste-lastele.
Olevik nr. 32, 12. august 1891, lk 656.
(Eichendorfi laul.)
Mul on kui kuuleks oja
Ma metsas voolama;
Kui kostaks puude kohin
Mul kõrvu kangelta.
Mul on kui hüiaks ööpik
Mul vastu: Tere sa!
Kuid kus ma siisgi olen,
See on mul teadmata!
Kuu hõbedasel telgil,
All orus hiilgav niit;
Ma näeks sääl nagu maja,
Mis aga kaugel siit.
Mul on kui ootaks aias,
Kus tuttav iga puu,
Mind armukene ammu,
Kes aga surnud ju …
Jaan Parve tõlge.
Olevik nr. 32, 6. august 1890, lk 820.
Läti naiskirjaniku Aspasija luulekõne.
Lätikeelest ümberpannud A. Rebane.
Aastatuhandaid on Sinu valgus paistnud, sunnitused tõusivad ja läksivad hukkad, mäed langesivad, aga Sinu iste ei liikunud igaveste.
Sinu õlade pääl seisab maailma vägevus ja oma otsaesisega kannad Sa taevast üleval.
Sa sirutad oma käe välja – ning maa väriseb, tema sügavused liiguvad ning kuristikkudel on kartus kannul.
Sinu vaated on otsekui mõegad, kui lõikav mõegatera! Need tungivad maa sisekonda, põrgu on Sinu ees lahti ja pimedusel ei ole enam katet.
Mille pääle Sa silmi heidad, seda Sa lõpetad ––
Olevik nr. 31, 30. juuli 1896, lk 715.